Täiesti hull nädal

• Kõigepealt läksin ma nii katki, et ma ei saanud enam aru, kuidas ma sellest välja tulen;
• Siis ma nutsin peaaegu terve öö;
• Siis ma nutsin natuke järgmine päev;
• Siis ma rääkisin, kuulasin, kirjutasin, mõtlesin, vabandasin, mõistsin ja ei mõistnud;
• Siis kohtusin ma ühel ja samal päeval M.-i väikestega ning B. omadega ja see oli meie omadele meeldiv vaheldus;
• Siis mul oli ettekanne e-Ülikooli kevadkonverentsil. Ma kartsin ja kui veel piisavalt hirmus ei olnud, pandi mulle külge mikrofon, sest tegemist on otseülekandega. Mõtlesin, et pole viga, keegi nagunii ei vaata. Kui veel ikka kõige hirmsam ei olnud, astus uksest sisse Stephen Downes ja kuulas meid tõlkega ja siis ma mõtlesin küll, et ma tahaks uksest välja;
• Siis ma kuulsin nii-ii mitu korda, kui hea ja huvitav ettekanne mul oli. Esimest korda tulid võõrad inimesed minuga rääkima ja kiitma;
• Siis kuulsin ma veel rohkem kordi, kui hea ma välja näen, kuidas mind ei tunne ära ja kuidas lapsed on minust välja pigistanud kõik, mida annab;
• Siis ma käisin Miiaga linna vahel, nautisime kevadet, käisime kohvikus, isale kingitust ostmas, keskuses ja keskuses sai Miia on Sebastianile maasikaid pakkuda;
• Siis ma võtsin elus esimest korda konverentsile esitatud artikli tagasi, sest ma polnud rahul ja ma ei taha sellisel tasemel artiklit oma doktoritöö juurde. See käis ka suure emotsiooni saatel, muidugi;
• Siis mingil põhjusel ei maga Miia enam hommikuti kaua ja ärkab kuue paiku, kuid päeval väsib ära ja tekitab rohkem väljakutseid meile;
• Siis ma sain aru, me oleme vanaks saanud, kui klassikokkutuleku ümber on sada meili seoses menüüga. Viimane korralik kokkutulek oli kohas, kus polnud elektrit ja söök tehti õues valmis, polnud üleplaneerimist, ülemõtlemist, ülereageerimist. Mis meiega järgmiseks kokkutulekuks juhtub?
• Siis Johan hakkas isa-lapseks ja täna ei sobinud enam minuga isegi süüa. Rääkimata sellest, et ma saaks teda süles hoida, kui Priit on lähedal või mängida temaga. Kas ma saan poja tagasi?;
• Siis eile oli mul kõige halvem tuju üldse maailmas ja ma terve päeva näägutasin abikaasa kallal. kui keegi eile Õnne 13 vaatas ja nägi, kuidas Jane käitus oma mehega, siis mina olingi selline eile. Seda vaadates ajas mind lausa naerma, et kui teemasse üldse saab minna
• Siis täna sai õues riisuda ja see pakkus suure naudingu selle nädala kõrvale. Ja mustikamuffinid!

Mulle öeldi sel nädalal, et minus on nii palju emotsiooni. On jah ja vahel on endalgi raske. Aga see ma olen. Hea ja lohutav on näha, et järgmine põlvkond on samasugune. Jaksu abikaasadele, sõpradele ja töökaaslastele, kes kunagi Miiaga põnevaid radu koos saavad käia  

Ma kaks nädalat “puhkan”. Ehk tegin hästi palju tööd ette ja tegelen ainult oma kahe üliolulise artikliga. Kui plaanipäraselt läheb, muidugi.

Gripp tabas meidki

Ma ei saa lihtsalt aru, mis talv see on, et koguaeg on miski jama külmestuste ja gripi ja ma ei tea millega. Sel nädalal tabas meid gripp. Alustas Miia, järgnes Johan ja seejärel meie. Kõigega on võimalik harjuda, kui sul on kaks last kodus (turbokiirusel pesemine, püsti söömine, vähene magamine jms), kuid meeletult raske on leppida sellega, et ei saa rahus haige olla. Lihtsalt tahaks tõmmata teki üle pea ja magada või vedeleda, kuid ei saa. Ma olen täna juba ma ei tea kui palju igasugsueid tablette alla neelanud, kuid enesetunne on ikka päris räbal. Viini reisi ajaks saavad kõik terveks onju?

Blogimise kitsaskoht

Ma panin eelmine kord blogi kinni, sest ma ei saanud enam aru, kas ma tahan aus olla veebiruumis või ei ja ma hakkasin liialt sõnu valima. See tekitas minus tunde, et siis pole üldse asjal mõtet ja blogi läkski kinni. Ma ei kirjuta endale, et blogi luku taha panna, aga ma kirjutan anonüümsele lugejale. Ma tahan olla oma postitustes aus. Näiteks kui ühel päeval sõid lapsed mu närvid seest või kui viimased 4-5 päeva on mu maailm ähvardanud kildudeks kukkuda ja selgust ei tule, kas kukub või ei kuku ning see praadimine kestab, siis nii ongi. Kui olen katki, siis olen katki ja kui olen rõõmus, siis olen rõõmus.

Kuid ma jälle tunnen seda tunnet, et ma valin sõnu, sest iga lugeja ei ole enam anonüümne lugeja ning ma saan küsimusi väljaspool blogi, et mis see või teine tähendas. Ma tunnen end justkui ebamugavalt omas kodus. Ma ei ole süüdi, et pool mu töökaaslastest (ja aegajalt ka ülemus) siit end leiavad, kuid mina tahan rahus välja öelda, et nüüd läksid asjad üle pea ja ma ei ole rahul. Ma ei taha pärast msnis, meilis, autos, silmast-silma aru anda, mis see tähendas, kas sa kirjutasid minust jms. Kui ma tahan öelda, siis ma oleksin juba öelnud ju sellele kellele vaja. See ei ole koht, kus ma teen vihjeid kellelelgi, vaid see on koht, kus ma elan end välja. Mulle meeldib lugeda teiste blogidest inimlikest olukordadest perega, tööga jms, see muudab need võõrad ja tuttavad kirjutajad inimlikuks ja kui ma tahan midagi öelda talle, siis on selleks tema blogi. Las mulle jääb minu rõõm siin kirjutada nagu ma tahan, ilma, et ma peaks mõtlema, kes võib lugeda sellest lausest välja midaiganes ta tahab ja mind siis hiljem üleküsitlema hakata.

Asi pole niivõrd madalas palgas..

… kuivõrd lihtsalt kallis elus. Aga jube karm on kuu lõpus arvutada, et kui üks meist täiskohaga tööl käib, siis ta lihtsalt sõidab maha ja pargib autot kuus rohkem kui kolmandik oma sissetulekust. Mina käin korra nädalas söömas kohvikus, kuid kokkuhoiu eesmärgil on Priidul üheksal juhul kümnest kodutoit kaasas, sest muidu lihtsalt käid tööl selleks, et pool rahast maha sõita ja tööl süüa.

On küll bussid olemas, aga meie puhul oleks siis tööpäev 15 tundi pikk ning lisaks on tore, kui isa jõuab töölt koju nii inimlikul ajal, et saab lastega mängida enne, kui nad magavad lähevad. Auto vahetasime juba aasta eest säästlikuma vastu. Parkmisest ei pääse ja nii ongi.

Sõnusin kõik ära

Sõnusin kõik ära, kui kuulutasin, et auto on mind teeninud hästi ja lapsed magavad öösel.

Nüüd käis auto paranduses ja ma ei tea, kes selle kõik kinni jõuab maksta.

Nüüd mu unekott Miia kurdab iga paari öö tagant muresid ja magab rahutult ning Johan sõna otseses mõttes püherdab mööda voodit ringi ja hüüab valjuhäälselt kedagi appi.

Ma olen magamata ja mul on katkine auto.

Noh, need koeraomanikud

Esimese asjana lisan, et ma olen ka koeraomanik olnud, seega ma ei räägi millestki, millest ma ei jaga ööd ega mütsi.

Igaljuhul, mulle tundub, et on olemas seltskond koeraomanike, kes kaotavad reaalsustaju oma koeraga. Koer on sama suur nagu elevant, (mõnel) suhteliselt kuri, (mõnel) mängida tahtev ja haukuv ning paneb hirmust kangestuma ja omanikud on sellise olekuga, et mis sa põed, ta ei tee ju midagi, natuke nuusutab ja haugub. Ma ei ole nõus.

Meile kolisid siia uued elanikud koos koeraga, kes pole ilmselgelt harjunud kinni olema. Alguses oli täiesti tavaline, et koer sattus meie hoovi jalutama. Ta ei ole vist kuri koer, kuid ta on suur ja ta tahab meeletult mängida. See tähendab, et inimese peale püsti hüpata ja teda limpsida. Korduvalt. Kui mina tahan minna bussile/postkasti/kelgumäele/jalutama, siis ma pean minema sellest majast mööda ja igakord ma palvetan, et teda poleks õues.

Täna lähen mina vapral sammul jalutama, lapsed koos pardiga kelgul, nagu nööbid.

Järsku on hirmus jooksmine kuulda ja haukumine ning see suur koer hüppab Miia peale, mulle, Johanile. Ainult hüppab ja haugub, okei. Miia on hüsteerias, Johan on hämmingus ja mina karjun nii kõvasti, et kogu poolsaar ilmselt kuulis vaheldumisi “mine ära” ja “võtke oma koer ära”. Hüppan ja trambin jalgu ja karjun ning lõpuks läks koer eemale, et meid valvata ja kui ma liikuma hakkasin kodu poole, siis tegi veel väikese särtsaka meeldetuletuse meile, kes on siiski boss. Siis kutsuti kutsake tuppa ära ja meie võisime koju minna.

Okei, ta tahab mängida. Aga koer on koer. Ja laps on laps. Keegi võib alati käituda ettearvamatult, mis ei meeldi loomale. Ta ei peagi hammustama, piisab kui ta hüppab  oma küüntega kuidagi valesti lapse peale. Suur on ta küll, kui ta end minu peale täna sirgeks ajas, oli ta minust pikem, ma pole muidugi kõige pikem siin maailmas, aga siiski.

Naljakas tunne tuleb emana peale, kui lapsi varitseb oht. Ma olin valmis männid ka maast välja tirima, et see koer oma laste juurest ära saada. Oma hirm tuli peale alles siis kui koer tuppa kutsuti, enne seda oli nagu väike rüütel seal karjumas ja vehkimas laste ümber.

Torm viis jälle elektri, ma ei või

II jõulupüha varahommikul võttis torm jälle meie elektri. Ma olen muidu üsna leplik, aga ma ei saa aru, miks 99% juhtudel, kui torm siin rannikul möllab, meil alati elekter ära läheb. Lisaks olen ma kindel, et kui meil lapsi poleks või kui nad oleks enamvähem teismelised, siis see elektri kadumine poleks üldse nii masendav kui praegu. Valget aega peaaegu ei ole, isegi raamatut ei näe lastele ette lugeda, rääkimata muudest mängudest. Õue minna ei saa, sest tuul tõstab meid õhku. Miia soovidele saada kakaod, vaadata multikaid, panna lamp põlema jne ei saa ka vastu tulla ja loogiline, et nad siis natuke rohkem pissed on. Lisaks Johani piimake.. Oleks üksi, viskaks jalad seinale ja vaataks pimedat tuba, aga no väikeste lastega…

Lisaks oli tegelikult veel pühade meeleolu ja oleks tahtnud natuke kringlit ja salatit süüa, aga pühadetoidud ei taha ka soojas kaua seista, mis ajab ka närvi jälle ja igasugune positiivne meeleolu kaob ära sellise asja peale. Veel ajab närvi, kui pole vett, et pesta. Ja vetsus käimiseks mõtle skeeme. Ja minust on saanud friik – musti nõusid täis kraanikauss tekitab minus halba tuju. Esimese asjana, kui elekter tagasi tuli, pesin nõud puhtaks ja siis enda.

Ma ei ole üldse nurisev klient, mul on olnud Eesti Energiaga kõikide tormide ajal häid ja väga häid kogemusi, kuid seekord sain isegi mina kurjaks. Ma koguaeg kinnitan endale, et jah, neil on kümneid tuhandeid pahaseid kliente, kuid siiski, miks mitmendat korda juba meie elektrikatkestuse teade ei salvestu süsteemi? Infot küsida ei tohtinud, automaatvastaja andis mulle teada, et 10-15 Harjumaa valda saavad xx vea tõttu elektri tagasi xx ajal (see info muutus iga paari tunni aja tagant). Kui ma siiski helistasin, siis see info, mida päris tädi ütles, oli oluliselt erinev automaatvastaja tädi jutust. Jah, ei tohi nuriseda, kõigil on raske – neil, kes ilma jäid, neil, kes parandavad ja neil, kes pahaseid kliente kuulama peavad.

Ja ma kuulen selle siin metsas elatud 6+ aasta jooksul esimest korda, mis on tormi hääl. Praegu, kui ma seda kirjutan, siis tegelikult elekter vilgub jälle. Tuul keerutab nagu pöörane, ma kuulen, kuidas puud kukuvad. Äsja klõbisesid vastu katust oksad, kui puu kukkus. Puud on kukkunud aiale nii siin kui seal pool maja. Ma ei saa salata, et kõhe on Ja ma nii väga soovin, et hommikul oleks elekter alles.

Ma olen väsinud, kurnatud ja tühi

Ma ei tea mitmendat korda pean tõdema, et see sügis on olnud hullumeelne. Lisaks kuna kõik plaanitud asjad ei ole kulgenud sujuvalt ning tagasilööke on olnud, on kõik veelgi raskemaks läinud ja mul on tuju täiesti nullis. Ma tunnen, kuidas minus on praegu palju tööalast trotsi.

Lisaks on kas väsimus, sügis, külmetamine, need kõik kokku või mitte ükski neist mu tervist mõjutanud ja mul on alalõuas mingi närvivalu. Öösel vajan praegu rohkem und, lapsed sellega nõus pole, lisaks keerati täna kella ja nüüd me toimetame ringi juba kella kuuest saadik. Mul on mitu töövõlga, koolivõlga, Johan magab ja ma peaksin tööd tegema. Mina aga tahaks ka magada. Või natuke nutta.

Pidev jutuvada ei ole ju voorus

See üks loeng, mis mind natuke segadusse ajab.. Sealt jälle inspireeritud teema.

Ma olen ka kuulnud seda ütlust, et Lõuna-Eurooplased lobisevad näiteks Europarlamendis koguaeg, neil on koguaeg midagi arvata ja midagi öelda, mistõttu nende juttu ei jõua enam kuulata. Kui aga soomlane suu lahti teeb, jäävad kõik kuulama, et kuna ta nii harva ütleb, siis järelikult on tal midagi asjalikku öelda.

See kehtib nö päriselus ka. Meil oli teema, et kuidas hinnata individuaalset panust rühmatöös, selline suuline rühmatöö vorm. Ja õppejõud ütleb, et no me näeme ju ka kõrvalt, kui palju keegi räägib.. Kas see on siis mõõdupuu? Minu meelest on see päris jube, kui ühes rühmas/kollektiivis/peres on keegi, kellel on koguaeg midagi öelda ja arvata. See on lausa häiriv ja ma ei suuda neid sõnavõtte enam kuidagi tõsiselt võtta. On üks üliõpilane, kellega ma olen sattunud nüüd mitmesse loengusse koos ja tal on iga teema kohta oma resoluutne arvamus, ta teab iga doktoritöö kohta, kuidas oleks kõige õigem edasi minna, ta teab iga asja kohta kõike, tal on kõigega seoses kogemus jne jne.

Mhmh, mina olen see, kes tavaliselt rühmatöös ja koosolekul ütlen midagi alles siis, kui ma juba väga pean midagi ütlema, sest muidu mõjun imelikult. Ehk siis õppejõu silmis ma ilmselt magan, igavlen ja olen laisk. Aga see surve, et ma loen su sõnu ja sellega mõõdan su aktiivsust, see võtab minult igasuguse tahte seda ühte lausetki öelda. Kuigi pean tõdema, et kui rühm on soe ja soosiv, võin ka kiiremini avaneda, mis juhtuski viimati, omalegi üllatuslikult algatasin vestluseid. Seega kõik on suhteline.

Teine asi, mis mind üllatab jutupaunikute juures on see, et nad teavad kõike. Nad juba teavad seda teemat, on lugenud seda materjali, on kogenud seda oma töös ja teatavadki, et ma ei õpi siin midagi uut. Kuidas see minuga saab siis olla, et mida päev edasi, seda rohkem ma adun, kui palju mul on veel õppida, kui palju on asju, mida ma ei tea? Jah, ma võib olla olen ka lugenud seda raamatut, aga siin loengus me vaatame seda teise nurga alt näiteks… Selline “viga” on just neil, kes koguaeg vahetpidamata räägivad ja teavad. Ja selle järgi nüüd hinnata panust on minu jaoks häiriv, sest üldjuhul kipuvad seda tüüpi kujud kipuvad liigselt domineerima, oma arvamust peale suruma ja seeläbi rühmas pingeid tekitama.

Muidu on kõik korras.

Mul on lihtsalt nii kiire

Olen küll täiesti olemas, aga nii kiire, et isegi laste arvelt võtan praegu lisaaega. Tunnen end seeläbi halvasti. Ja tunnen end tööasjade pärast, mis ei suju nõutult. See nõutus ja pahameel tekitab väsimust ja tüdimust.