Mmuahh..

Tänase päeva hetk oli see, kui ma lugesin sõnu, millega minu blogisse on sisenetud. Ja võitja on “kuidas saada Getter Jaani oma sünnipäevale esinema”. Juhul, kui Miia just pole õppinud Internetti kasutama, on Miial mõttekaaslane kusagil siin ringi liikumas. Loodan, et tal läheb paremini ning Getter saabub sünnipäevale. Miial ilmselt nii hästi ei lähe

Pisut liimist lahti

Ma ei ole selles mõttes väsinud, et tahaks tunnike magada või öö otsa järjest magada. Vaid, ma olen selles mõttes väsinud, et ma olen kolm aastat järjest tegelenud ainult laste ja tööga ja muuks aega pole jäänud. Muuks pole aega võtnud. Kui on olukord, et lapsed on teistega ja ma olen üksi, siis ma hakkan kohe kiirelt tööd tegema. Kui kiireid tööasju ei põle, võtan doktoritöö ette. Või teen kiiresti söögi valmis või hoopis koristan. Ma ei istu kunagi niisama, mis on olnud viga, ma arvan nüüd.

Ma mõtlen sellist täiesti iseolemise hetked nagu autosõit üksi või kui ma saan vahel aias natuke vaikselt teha, ilma, et ma peaks lapsi porgandite pealt ära kutsuma või selgitama, miks maasikad ei saa kasvada, kui keegi nende peale astub. Aga üldse pole ma võtnud endale hetke, et vaikuses lugeda, ma isegi loen nii, et ma samal ajal räägin lastega. Või üksi kohvikus käimine. Isegi juuksuritoolis istun ja mõtlen, kui palju kasulikku aega oleks võinud tööl veeta.

Nädalavahetusele langes kaks päeva, kus ma käisin lasteta paariks tunniks väljas. Laupäeval käisin P. sünnipäeval ja enne seda magas mu ema Johaniga lõunaund. Sellest ajast pool ma kirjutasin sissejuhatust. Aga pool aega käisin jala linna vahel. Käisin poes ja ostsin jäätist ja lihtsalt jalutasin ringi. Pärast istusin sünnipäeval mitu tundi ühe koha peal ja lihtsalt olin. Teisel päeval jäid lapsed paariks tunniks vanavanematega ja meie läksime koos abikaasaga sünnipäevale. See oli küll rohkem tööjuttude-keskne sünnipäev, kuid kuna need jutud on mul pidamata, siis see mõjus ka värskendavalt. Juba see autosõit, ilma, et taustaks oleks see lastelaulude plaat ja me saame omavahel rääkida, oli seda kõike väärt.

Ilmselt ei ole ilus valjuhäälselt öelda, et selleks, et olla värske ja heatujuline ema, peab ema saama puhata. Mitte lastest, vaid kogu sellest kodusest rutiinist. Krooniline magamatus, mis on kestnud aastaid ning vaatamine, et see väike hubane majapidamine siin toimiks kõigi jaoks, kuid eriti nende kahe pisikese kullakese jaoks, võib küll lõpuks läbi võtta. Ning kui turgutada end selle kõrvalt peamiselt jooksvate tähtaegade, kriitiliste tagasisidede, pideva kirjutamise-mõtlemise-analüüsimisega, siis mõni ime, et ma näiteks tunnen küll, et võtaks korraks aja maha. Või kas ma olen üldse olnud hea ema ja hea doktorant, kui ma jooksvalt siin oma asju kombineerin ja ühildan. Nüüd on aga lõpp nii lähedal, et oleks narr võtta aeg maha, pigem ikka lõpuni minna. Siis aga puhkan ja paitan end.

 

Mis see siis on?

Kas see võib olla pika reisi järellainetus, et mu lapsed on pisut pöörased? Pisut nagu tujukad ja ma võin kätel ka kõndida, kuid ma ikka ei meeldi neile. Mõlemad korraga on pahased. Johan arvab, et ta võiks terve päeva süles olla ja mina ringi liikuda. Miia arvab, et kui ta kohe ei saa, mida tahab (juhul, kui ta teab, mida tahab), siis hoidke kõik alt. Keegi ei söö ja magamaminek ei meeldi. On ikka mööduv nähtus?

Reisilt tagasi

Ma jõudsin pisut rohkem kui tunni aja eest tuppa ja olen täis värvikaid emotsioone. Kui ma kirjutaks oma reisi üles näiteks esmaspäeval, oleks ilmselt paljud nüansid vähe leebemad, mistõttu vajas kogemus kohe kirja panemist.

Reis algas esmaspäeval Londonisse, kuhu me läksime neljandat korda. Miia teist korda ja Johan esimest korda. Lend hilines pisut, aga ei midagi hullu. Lend ise oli aga see eest üsna ebameeldiv. Johan küll üle kolmveerand tunni magas, kuid enne seda ja pärast seda siiski paarkümmend minutit jorises või röökis. Õnneks oli 3 kohta reas ja nii ta saalis minu ning isa süles, kuid ega see teda oluliselt õnnelikumaks ei teinud. Ka Miial oli paar õnnetumat hetke, mil protsest valjuhäälseks läks.

Hotell asus tõesti heas kohas. Eelkõige sellepärast, et ta asus teises kohas, kui me varem oleme olnud ja oli lihtsalt huvitavam. Lisaks ei tulnud tänava müra nii tuppa ning kõrval oli väike ala, kus autod ei sõitnud (privaatpark, kuhu sisse ei saanud, aga ümber sai liikuda) ja kus oli hea lastel toimetada. Enne tuppa astumist hoidsime hinge kinni, kuid tegelikult oli üks paremaid tubasid üldse. Hotelli retsensioonid veebilehel kinnitavadki, et inimeste arvamused ja ootused on väga erinevad ning meid rahuldas see täielikult, mida kogesime.

Hommikusöögilauas küsiti, kas soovime continental-stiilis või inglise-stiilis hommikusööki. Priit võttis teise ja meie Miiaga esimese. Priit sai korraliku hommikusöögi ja meie saime mõlemad kaks röstsaia, millele võisime peale lisada moosi. Ma muud ei ütle midagi, aga tükike juustu oleks päästnud mu päeva, sest moosisai hommikukohvi kõrvale pole üldse minu eelistus. Samas, inglise-stiilis hommikusööki ei võtnud ma ka kõik järgmised hommikud ja pigem testisin erinevaid moose. Viimasel päeval läksime üldse üle tee kohvikusse hommikusöögile.

Ühesõnaga, esimesel päeval olime me kõik väsinud ja seetõttu pidime lapsi palju süles tassima, mis väsitas jälle omakorda meidki. Käisime suurimas mänguasjapoes, kus hakkas pea ringi käima kogu melu peale ja kust saime tütrele rasvakriidid ja värviraamatu. Nägin esimest korda Londonis sellist asja, et inimesed ei mahu metroosse ära ning nad seisavad täna peal järjekorras, loevad ajaviiteks ajalehti ning ootavad, et pääseks maa alla, mitte metroosse, aga üldse maa alla. Igaljuhul oli esimene päev kõige kurnavam ja kuidagi see päev õhtusse siiski sai. Öösel kukkus Miia voodist välja.

Hommikul läks Priit üritusele ja kuna meil oli renditud kohapeale kaksikute käru, jäime meie lastega seda käru ootama. Kui käru saabus, jõudsime kerge ringi naabruskonnas teha, kui hakkas sadama. Ülejäänud aja olime sunnitud hotellis veetma, kuna sadu oli tugev ja paar korda isegi müristas. Lapsed magasid mõlemad lõunaund, kuna ajavahe andis tunda. Meil asus täpselt hotelli all jäätisekohvik, kus pakuti Itaalia gelatot. Nii sai meil kenaks traditsiooniks pärast lõunaund minna end kosutama kohvikusse. Täpsemalt, sealt ostsime jäätist kaasa ja vastavalt ilmale sõime kas hotellis või pargikeses, sest Johan keeldus seal kohvikus istet võtmast. Miial oli alati traditsiooniline karamelli-shokolaadi kooslus, mina proovisin uusi maitseid. Eriliseks lemmikuks kujunes sidruni oma ja eriliseks õuduseks miski, mille nime ma ei mäleta, oli roheline ja maitses nagu naat.

Nii. Esimesel päeval, kui Priit saabus tagasi peale meie jäätise söömist, võtsime suuna Hiinalinna läbi võluva Soho. Täpselt see hetk, kui käru kokku panime ja sööma läksime, tuli taevast alla suurim vihm koos rahega. Ja kui lapsed olid piisavalt tüdinenud ja oli aeg liikuma hakata, oli suur päike kohal. Sobiv ajastus. Seal söögikohas nägin ma, kui kiiresti võib lapse ära varastada, kui tahaks. Mul oli pojake süles ja teenindajale meeldis ta nii väga, et lihtsalt krapsas ta mult sekundiga sülest ära ja viis leti taha, kus andis talle karamellikommi, mida Johan ei oskagi üldse veel süüa. See oli nii kiire liigutus, et ma ei saanud üldse arugi, mis juhtus. Saabus õhtu ja öö ning Miia kukkus voodist välja.

Kolmas päev. Priit läks üritusele ja mina tegin lastega katse minna shoppama, sest mul oli kindel plaan saada neile paar hilpu. Nendele see mõte ei meeldinud ja nii pöörasime me poodide juures otsa ringi, võtsime midagi süüa ja läksime hoopis Regent Parki mängima. Seal ma nägin, kui suur on ikka Miia. Mina muudkui võimlesin, et ega ta ei karda ja kas ta ikka julgeb liumäest alla lasta, kui hunnik lapsi samal ajal turnib, aga tegelikult otsis tema ise teistega kontakti ja minu lähedal olemine polnud üldse primaarne. Pargis oli kuulda hästi palju venekeelt ja britte märkimisväärselt vähem võrreldes muu seltskonnaga, kuid venelaste suur hulk üllatas mind. Pargis jooksid taaskord oravad ringi nagu meil tuvid, mis tekitas eriti Johanis suurt elevust. Seejärel kui Miia üht oravat saiakesega kostitas, oleks orav talle ilmselt sülle ka roninud. Lisaks saabus einestama umbes kümme tuvi.

Kerge uinak hotellis, jäätis kohvikust ja seejärel jäime hotelli kõrvale Priitu ootama. Kahe lapsega emake saab vist väga palju tähelepanu seal või ma ei tea, milles asi, aga suhtlejatest puudu ei tulnud ning väga paljudel oli midagi mulle öelda. Kolmandaks õhtuks me eriti plaane ei teinud laste huvisid silmas pidades. Võtsime hoopis Jaapani söögikohast söögid kaasa ja läksime tagasi Regent Parki. Vähemalt sai kindel olla, et lastel oli huvitav ja meie saime rahus juttu rääkida ja süüa. Saabus õhtu ja öö ning Miia oleks peaaegu kukkunud voodist välja, aga sain viimasel hetkel käevarrest kinni. Öösel äratas meid tänavalt kostuv väga vali brittide kodutüli. Ma meeleheitlikult proovisin läbi une aru saada, mis neil juhtus, aga nende keel ja väga purjus olek tegid asja raskeks. Sain aru, et mees oli midagi naisele nina peale visanud ja mees ütles, et asi pole naises ning lähme koju kallis, umbes sada korda poole tunni jooksul. Kuni naine minema jooksis ja mees järgi läks.

Neljas päev oli niiöelda vaba päev, sest Priit oli meiega ja meil olid sellele suured ootused. Aga nagu nimme, oli lastel teine mõte. Hommikul tegime kiire shoppingu, et ma saaks asjad, mida ma neile tahtsin. Saingi, aga ei midagi üleliigset ega ei midagi endale, sest nad hoolega hoolitsesid selle eest, et keegi midagi poes liiga kaua ei valiks. Seejärel oli meil hirmus tahtmine Camdenis käia. Saime käidud ja söödud ka seal. Aga see oli üks raske käik, ausalt. Vajusin koos lastega lõunaunne, olin rampväsinud, tüdinenud ja võib olla ka pettunud. Õhtul olime pisut kauem õues, lihtsalt jalutasime ja lapsed jooksid. Ostsime nuudleid karbiga, vana head kala-kartulit ning võtsime õhtust viimast.

Täna sõime siis hommikust kohvikus ja hakkasime koju tulema. Lennukis olid kohad 2 ja 2, mistõttu Johan oli segaduses, et kellega ta siiski istuda tahab ja pisut jorises. Magas ka ning üldiselt jorises vähem võrreldes minekuga. Meeleheitlikult karjus võib olla 2×10 minutit. Piisavalt kaua, et proua eesreas saaks kõrvad kinni vajutada ja silmi pööritada. Mõtlesin, et mida ma ise teeks, kui tagareas karjub võõras laps end hingetuks. Avastasin kergendusega, et üldse ei huvitaks, mõtleksin hoopis kergendusega, et pole minu laps ja mina ei pea teda lohutama ning lülitaksin end täiesti välja.

Pole olnud kunagi rõõmsam Tallinnasse maandudes kui täna. Rõõmus, et mul pole ühtegi lennukipiletit hetkel ootel ja ma ei pea minema lastega lendama. Kui ausalt, siis reis oli raskem kui ükskõik milline teine. Lapsed ei olnud kodus ja seetõttu pidi neile koguaeg midagi huvitavat leidma, ka hotellitoas. Lapsed kippusid tüdinema asjadest, mis huvitas meid. Lapsed väsisid tänaval liikumisest. Ma elasin iga kell selle üle, et ma ei saa shopata (kuigi Camdenis olin küll kurb, et need mõned vintage-kleidid minust proovimata jäid). Kuid raskem oli leppida sellega, et ei saanud rahus maitseid proovida, kohvikus olemist nautida, pubis käia. Koguaeg tuli panna lapsed esikohale ja unustada peaaegu kõik see, mida ise tahaks teha. Ning vahel sellest ei piisanud ka, me tegime kõik, mis meile tundus, et nad oleks tahtnud, kui nad polnud ikka rahul, sest võib olla oli kodu igatsus või lihtsalt koblakas ees.

Oli ääretult intensiivne nädal ning selles mõttes oli kvaliteetaeg, et olime kõik koos ning keegi ei saanud vahepeal käia naabermajas vanaemaga mängimas ning mina siis hinge tõmmata. Olime koos, tegime koos ja väsisime koos. Ja pagan, ma olen hetkel nii väsinud. Ja kui nad on natuke suuremad, siis läheme jälle lennukiga ja kaugemale. Aga meil oli vaja teada saada, kas on vahe olemas, kas reisida ühe pisikese või kahega. Selge vahe oli olemas

Märkan aga, et teil on siin vahepeal sääsed üles ärganud ja postimees kujundust muutnud.

nad on minu

Meil on jõekaldas kõrgem küngas, kuhu kevadel 10-11 paiku hommikul paistab suur soe päike. On rutiiniks igal ilusal päeval sealt läbi astuda. Miia korjab ülaseid või neid-lillasid-lilli ja meie Johaniga istume mättal ning mängime näiteks oksaviskamise või käbiloopimise mängu. Ma ei liialda, kui ma ütlen, et sellel künkal tundub mulle iga päev, et aeg peatub meie jaoks. Seal on nii vaikne, natuke metsik, on jõgi, on päike ja meie kolm.

Täna viisin ma nad Kolka, mõisaparki, et nad teaks, kus mina oma lilled korjasin emadepäeva paiku. Kümme aastat on ikka pikk aeg, et üks koht saaks muutuda. Sild on kadunud, see maja sealt pargist on kadunud, allikas on kuidagi kokkukuivanud ja tiik natuke õnnetu. Ka meelespäid ei leidnud ma enam kusagilt. Aga siiski oli hea kodune tunne, ikka veel. See teadmine, et mina seal lapsena lilli korjasin mõjus Miiale kuidagi nii pühalikult, iga lille ette rääkis mulle, kuidas ta teeb sama, mida mina ammu ammu.

Pärast lõunal pakkisime end autosse ja sõitsime linna. Käisime jalutamas, mängimas, sõime jäätist ja ostsime kleepekaid. Jälle meie kolm. Muidugi oli natuke väsitav, sest kuigi Johan matkas pikad maad jala, pidin ma teda ikka tassima ka, aga kõigil oli mõnus. Keegi ei väsinud, jorisenud ega kurtnud.

Ma olen rohkem teadvustanud, et kogu selle raske ja keerulise ja segase aja juures on lapsed meeletult toetavaks teguriks, ma saan läbi nende palju positiivset energiat tagasi. Varem võis see teisiti olla, ma kandsin oma negatiivse neile üle. Parem on siiski koos õue minna ja meie võlukohtades saan ma aru, kui tühine on kõik see, mis mind varem kippus vihastama.

Talumatult aus lapsesuu

Täna kohtume me oma klassiga, kuna keskkooli lõpetamist on möödas kümme aastat. See on väga pikk aeg ja tegelikult ka on tunne, et pisut vanaks oleme saanud. Ja siis sätin ennast ja teen meiki ja tuleb Miia, kes küsib: emme, mis triibud sul need silme all on. Mis kortsud, naerukurrud muidugi. Aga ma muretsesin juba piisavalt, et ma olen vana ja nüüd siis veel see aus lapsesuu.

Väikesed tüdrukud

Ma ei saa aru, kuidas on võimalik, et need väikesed tüdrukud võivad vahel nii stereotüüpsed olla.

Esiteks Getter Jaani. Piisas, kui Getter Jaani oma roosas seelikus korra Eesti Laulul esines ja Miia võttis ta endale pähe. Sellest on aasta möödas ja ta ikka võib vaadata Getter Jaanit ja õhata, kui ilus roosa kleit ja pikad juuksed ja ta tahaks ka selline olla. Kust ta selle võtab? Veelgi toredam on see, et ta leiab, et Getter Jaani peaks tema sünnipäevale tulema. Eelnevalt ta küsis, kas Getter Jaani on ikka päris ja saab tema sünnipäevale tulla. Ma saaks aru, kui ta käiks lasteaias ja omasugused mõtlevad seal midagi säärast välja, aga ta istub rahulikult teleka ees ja unistab.

Teiseks pulmad. Viimasel nädalal käib üks abiellumise jutt. Ma ei saa jälle aru, kust see tuleb. Ja küll ta abiellub isaga ja siis Johaniga ja vahel vanaisaga. Ma ei ole ise kunagi talunud neid peika jutte, et saad suureks ja leiad peika, seega ma olen peaaegu vait, pomisen vaid kohustuslikke vastuseid, kui ta oma abiellumisest mulle pajatab. Tänases jutus leidis ta endale juba eakaaslase, kellega abielluda. Aga tal on jah kuidagi  kiire sellega hakanud.

Mu käed ja õlad valutavad

Oli selline nädal nagu ma tahtsin. Võtsin vabamalt ja tegelesin jooksvate kiirete asjadega ning ühe artikliga. Tähtaeg oli täna ja esitatud ta ka sai. Järgmisel nädalal võtan järgmise ette, millega tahaks ühele poole saada.

Nädalavahetus kujuneks tõeliseks idülliks. Reedel oli Priidu sünnipäev, mis oli hubaselt pereringis. Laupäeva-pühapäeva veetsime õues, toas vaid magasime. Tänu Priidu sünnipäevale ei pidanud ma isegi süüa tegemas käima, sest külmkapis olid peo jäägid ootamas. Riisusime ja tegime peenraid. Priit ehitas mulle imearmsad kastikesed, kuhu sisse maitsetaimi ja ürte kasvama panna, et astun õue ja nopin kohe rukolat pitsa peale vms, ei pea peenarde vahele jooksma. Mõnus. Panime Miiaga seemned mulda juba ka, ma ei tea, milline lõpptulemus olema saab, sest Miial oli oma arusaam, kuidas seemned tuleks mulda panna. Loodan, et ikka kasvama hakkavad. Igaljuhul valutavad mul toimetamisest käed ja õlad ning peopesades on rakud. Aga see on selline hea ja soe väsimus ja tahaks veel.

Alles nüüd võib öelda, et lutt on meie majas unustatud teema. Olen isegi viimased ööd magada saanud ja kaks hommikut suisa poole kaheksani. Täna hommikul läks mul juba suurest magamisest uni ära ja lugesin telefonist uudiseid, kui teised veel magasid. Ma jah tean, et selle lause välja hõikamise peale ootab mind kohutav öö ja nädal aega tralli. Nagu tavaliselt, kui julgen öelda, et midagi on hästi. Kuid sellisel juhul on see tingitud millestki muust, kui kadunud lutt, sest ma näen, et seda ta enam tõesti taga ei otsi. Kõik elanikud meie majapidamises on hetkel “emmed”, välja arvatud Miia. Olgu siis vaja isa või vanaemat-vanaisat, kui kõvasti “emme” hüüda, siis saavad kõik aru, keda hetkel vaja oli.

Mul hakkab ilmselt viimane täisnädal, mil ma olen väga väikese koormusega tööl. Mul on sellest isegi pisut kahju. Olen peaaegu neli aastat olnud tööl graafikuga, kus töö on nagu hobi eest, tunde ei loe, sest nagunii on ületunnid. Kui ma Miia ja Johani vahepeal väikese koormusega olin, siis ma teadsin, et see on ajutine, sest Johan oli juba tulemas. Aga nüüd on nagu päris ja lõplik, peaks nagu suureks saama jälle. Kuid kaks palka on kaks palka.

Tegelikult on kõik peachy, kui poleks mure pea kohal ühe lähedase pärast. Ma olen läbi tudeerinud inglise keelse teaduskirjanduse diagnoosi teemadel ja olen nii tark valdkonnas. Ja nii mures.

 

 

Me peame rääkima Kevinist

Vaatasin eile filmi “Me peame rääkima Kevinist”. Ma soovin, et ma oleksin seda filmi vaadanud siis, kui ma veel polnud ema, sest see film raputas üles kõik hirmud, mida üks ema võib kohata. Mida saab üks ema/isa teha, et lapsest ei kasvaks retsidivisti, kas nad sünnivadki sellisena või mõjutab kasvukeskkond ka midagi..

Täiesti hull nädal

• Kõigepealt läksin ma nii katki, et ma ei saanud enam aru, kuidas ma sellest välja tulen;
• Siis ma nutsin peaaegu terve öö;
• Siis ma nutsin natuke järgmine päev;
• Siis ma rääkisin, kuulasin, kirjutasin, mõtlesin, vabandasin, mõistsin ja ei mõistnud;
• Siis kohtusin ma ühel ja samal päeval M.-i väikestega ning B. omadega ja see oli meie omadele meeldiv vaheldus;
• Siis mul oli ettekanne e-Ülikooli kevadkonverentsil. Ma kartsin ja kui veel piisavalt hirmus ei olnud, pandi mulle külge mikrofon, sest tegemist on otseülekandega. Mõtlesin, et pole viga, keegi nagunii ei vaata. Kui veel ikka kõige hirmsam ei olnud, astus uksest sisse Stephen Downes ja kuulas meid tõlkega ja siis ma mõtlesin küll, et ma tahaks uksest välja;
• Siis ma kuulsin nii-ii mitu korda, kui hea ja huvitav ettekanne mul oli. Esimest korda tulid võõrad inimesed minuga rääkima ja kiitma;
• Siis kuulsin ma veel rohkem kordi, kui hea ma välja näen, kuidas mind ei tunne ära ja kuidas lapsed on minust välja pigistanud kõik, mida annab;
• Siis ma käisin Miiaga linna vahel, nautisime kevadet, käisime kohvikus, isale kingitust ostmas, keskuses ja keskuses sai Miia on Sebastianile maasikaid pakkuda;
• Siis ma võtsin elus esimest korda konverentsile esitatud artikli tagasi, sest ma polnud rahul ja ma ei taha sellisel tasemel artiklit oma doktoritöö juurde. See käis ka suure emotsiooni saatel, muidugi;
• Siis mingil põhjusel ei maga Miia enam hommikuti kaua ja ärkab kuue paiku, kuid päeval väsib ära ja tekitab rohkem väljakutseid meile;
• Siis ma sain aru, me oleme vanaks saanud, kui klassikokkutuleku ümber on sada meili seoses menüüga. Viimane korralik kokkutulek oli kohas, kus polnud elektrit ja söök tehti õues valmis, polnud üleplaneerimist, ülemõtlemist, ülereageerimist. Mis meiega järgmiseks kokkutulekuks juhtub?
• Siis Johan hakkas isa-lapseks ja täna ei sobinud enam minuga isegi süüa. Rääkimata sellest, et ma saaks teda süles hoida, kui Priit on lähedal või mängida temaga. Kas ma saan poja tagasi?;
• Siis eile oli mul kõige halvem tuju üldse maailmas ja ma terve päeva näägutasin abikaasa kallal. kui keegi eile Õnne 13 vaatas ja nägi, kuidas Jane käitus oma mehega, siis mina olingi selline eile. Seda vaadates ajas mind lausa naerma, et kui teemasse üldse saab minna
• Siis täna sai õues riisuda ja see pakkus suure naudingu selle nädala kõrvale. Ja mustikamuffinid!

Mulle öeldi sel nädalal, et minus on nii palju emotsiooni. On jah ja vahel on endalgi raske. Aga see ma olen. Hea ja lohutav on näha, et järgmine põlvkond on samasugune. Jaksu abikaasadele, sõpradele ja töökaaslastele, kes kunagi Miiaga põnevaid radu koos saavad käia  

Ma kaks nädalat “puhkan”. Ehk tegin hästi palju tööd ette ja tegelen ainult oma kahe üliolulise artikliga. Kui plaanipäraselt läheb, muidugi.