Eksisite numbriga?

Mida teha siis, kui inimene, kes on sulle vaid tere-tuttav ning kelle number on sinu telefonis põhimõtteliseks igaksjuhuks ja te ei helista peaaegu kunagi teineteisele, saadab sulle laupäeva õhtul sõnumi: lahutan ära ja poon üles? Ignoreerida? proovida teda ümber veenda? Imelik on nii reageerida kui ka mitte reageerida.

tühja-tähja

Ma lõpetasin täna raamatu “Liibanon 2011″ lugemise. Seejärel võtsin lahti Postimehe uudisteportaali ja lugesin, et rattaröövlitele mõisteti karistuseks surmanuhtlus. Igal muul ajal oleks see uudis mind külmaks jätnud ilmselt, loogiline tundnud ja unustatud. Kuid kui ma olin kaks sekundit tagasi raamatu kinni pannud, siis kohe pärast seda tundus see otsus.. Ma ei saa seda siin välja öelda, mind oleks kerge hukka mõista.

See kevad on esimene siin elatud aja jooksul, mil ma ei oksenda lapseootusest ega mul pole sülebeebit. Ilmselt seetõttu olen ma täielik aiahull sel aastal. Ma olen ilmselgelt üle piiride juba läinud, ma pole rahul oma peenardega ja ma teeks neid jätkuvalt ümber. Ma leian lõputult kohti, kust riisuda. Ma käin jõe ääres jalutamas lastega ja mõtisklen omaette, kui ideaalne riisumiskoht see oleks. Priit, kes tegelikult on täiuslikkuse taga ajaja meie peres, ütles mulle juba, et ma lähen liiale ja jäta mõni muruoks õuele alles ka. Täiesti totu, kuidas sa ei näe, et siit-sealt on veel riisuda

Oleme lastega hommikud ja õhtud kõik õues ja ma naudin oma puhkuse nädalat südamest. Teen asju vaid unede ajal ja täna hoopis lugesingi raamatut.

Pilt

Olime bensiinijaamas, kõik neli. Meie kõrval tankis auto, milles istusid 5 tüdrukut. Raadio mängis väljult, tüdrukud (noh napilt täisealised või natuke peale) laulsid ja naersid. Üks tüdruk käis ja maksis bensiini eest ja teine ostis ühe siidri. Tankisid nad 4.93 liitrit. Meist jäid nad seisma bensiinijaama. Kõik viis tüdrukut istuvad autos, naeravad ja laulavad, siider käib ringi (juhile mitte).

Umbes 11-12 aastat tagasi oli täiesti ok, kui osteti viis liitrit bensiini, sest rohkem polnud raha ja jagati ühte siidrit, sest rohkem polnud raha. Ja ei sõidetud ringi niisama, vaid istuti ühe koha peal, sest bensiin ju kulus ja rohkem polnud raha. See oli tuttav nii mulle ja kui Priit muigas, siis me saime kogemusi vahetud ja tuttav ka talle.

See pole mingi “olid-ajad-olid-majad” jutt. See oli lihtsalt üks pilt, mis tuletas mulle meelde, kui vana ma juba olen ja mul istuvad tagapingil kaks päkapikku. Nagu teine elu oleks.

Ma ei ole Euroga harjunud

Ma avastasin, et ma ei ole Euroga harjunud. Ma arvutan endiselt summad vanas rahas ringi, ma käin reisil ja võrdlen hindasid kroonidega. Lisaks tunduvad mulle kõik asjad, mis maksavad alla euro jube odavad. See on hirmus ohtlik tegelikult, olen ka seda avastanud. Lisaks ümardan ma hoolega, kui ma ümber arvutan ja ka sellega teen külma. Mulle tundub, et ma olen vist ainus, kes pole Euroga harjunud ja mõtleb ning arveldab “vanas rahas”.

Siit-sealt vol midagi

Käisin täna tööl ja osalesin ühel väga pikal koosolekul. Tükk aega polnud ma pidanud osalema diskussioonides “technology is evil”, täna oli jälle sarnane võimalus. Kui mu ülemus mind hommikul sel teemal hoiatanud poleks, oleks vist isegi korra jalad alt võtnud. Õnneks kuulsin neid samu argumente, mida autos hoiatuseks. Üldse hakkasin mõtlema, kui tüütu ikka, kui tööpäevad hakkavadki koosnema koosolekutest, midagi tehtud nagu ei saagi. Ühelt poolt on tore, kui keegi su arvamusest lugu peab ja sind koosolekule kutsub oma ideid tutvustama, aga ideaalis võiks see kesta 10 minutit. Ma lähen ju tööle, et rahus mitu tundi teksti toota, et mõte püsiks ühel kohal. Olgugi, et ma täna jagasin oma aega konkreetselt kella järgi – tund aega seda, tund aega teist ja siis kolmandat. Valmis ei jõua nii muidugi midagi.

Ma ei oska sõnadesse panna, kui väga ma ootan järgmise nädala Viini reisi. Praeguste segaste aegade tõttu on pidev hirm, et me ei saa koos minna, üks laps peab kaasa tulema vms. Aga sellegi poolest jätkub julgust unistada ja unistada, et see ühine pärastlõuna, mis meil Viinis koos on, kestab kolm korda kauem, kui tavaliselt üks pärastlõuna kestab. Et ikka jõuaks kõik kohad läbi käia ja kõik soovid teoks teha. See on ainult meie aeg.

Võõrutused

Muud pole teha, kui endale piiranguid välja mõelda. Pärast vabariigi-aastapäeval tehtud rammusat kooki lubasin ma endale, et ma jooksval nädalal kooki ei küpseta (see on väga oluline vahe kas ma küpsetan või teen kooki). Lisaks lubasin ma endale, et jooksval nädalal ei luba ma endale mitte ühelgi õhtul pool klaasi veini (rohkem ma üldiselt lihtsalt jaksa). Lisaks lubasin ma endale täna (!), et ma sel nädalavahetusel ei tee arvutit lahti (ilmselgelt olen juba eksinud selle vastu, aga sellest hiljem). Kuidas on seni läinud:

Kook. Kahel korral küpsetasin Miiale-Johanile pannkooke, kuna Miiale meeldib seda koos teha ja ta palus. Ühel korral sõin ka pannkooki. Eile tegin Kass-Arturi kooki, sest Priit palus ühel päeval. Ma ise aga ei pea seda feilimiseks, sest pannkook pole nagu päris kook ja Kass-Arturit ei küpsetanud, pealegi viimast ma vaid maitsesin, sest pole seda varem teinud. Pean ikka silmas toorjuustukooki, kringlit või shokolaadikooki vms. Päris hea tulemus seega.

Vein. See oli kõige lihtsam. Mul on kapis poolik pudel veini küll, aga kui ei, siis ei. Korra poes shampuse-soodukat vaadates mõtlesin küll, et võtaks. Aga kui ei, siis ei.

Arvuti. Oeh. Kes oleks arvanud, et see mu kolmest väljakutsest kõike raskem on? Ma ei sõltu sotsiaalvõrgustikest, suhtlemisest, foorumitest vms. Ma olen töönarkomaan. Ja kuna ma siin kirjutan eeldatavasti viimast artiklit oma doktoritöö jaoks ja ma juba rääkisin oma juhendajast, kes pigistab minust kõik mahlad välja, siis ma lihtsalt kibelen seda tegema. Lisaks muud jooksvad asjad. Seega ma tegin järeleandmise, et kuna Miia nagunii pikutab vanaemaga ja mul on hea rahulik lõunaaeg, siis lõunal on arvuti lahti. Tegin mõned jooksvad tööasjad ära, nipet-näpet vanematele netis ja nüüd olen siin ja enne kui Johan ärkab, saan vist korra artiklit ka vaadata. Kuid hommikul oli arvuti kinni! Ja kui Johan ärkab, panen ka kinni! Ja homme ka. Aga jah, lubadust ise suutsin pidada 4-5 tundi vaid

Mulle meeldib siin

Meil oli täna ilus vabariigi aastapäev. Hommikul käisime kelgutamas ja õhtul katsime äärmiselt pidulikku laua, kus olid täidetud munad, singirullid, heeringa võileib kausis, kartulisalat, seenesalat leivakorvikeses ning leiva-shokolaadi-kohupiima tort. Ja Põltsamaa Kuldne.

Näiteks seenesalat leivakorvis:

 

Ja meie lemmikud täidetud munad ning singirullid:

Seekord tahtsin lauale läheneda koduselt, või õigemini omaselt.. esialgse krevetisalati asendasin kartulisalatiga jne. Mulle meeldib siin elada. Mulle meeldib, et üldpildis on mu lastel turvaline siin kasvada. Mulle meeldib, et meil on olemas võimalused õppida.  Mulle meeldib, et meil on suhteliselt pikalt vanemahüvitis. Mulle meeldib, et meie kliima ei ole ohtlik, kuigi mind hullult tüütab pikk talv. Mulle meeldivad meie kevad ja suvi, on luksus elada sellisel ajal siin maal (ehk mitte linnas). Mulle meeldivad meie toidud, mulle meeldib meie kultuur. Mulle meeldivad eestlased oma tagasihoidlikkuses ja kerges jäisuses, küll aga ei meeldi mulle ärapanemine ning enese paremaks pidamine, mida tihti viimasel ajal kohtan. Mulle isegi meeldib vaadata presidendi vastuvõttu, olgugi, et samal ajal tuli Miia uus lemmik – mr Bean teiselt kanalilt ja ma andsin lõpuks alla ning Miia vaatas oma lemmikut hoopiski sel pidupäeval.

Mulle lihtsalt meeldibki see aeg, see koht ja need inimesed.

Kallis endine klassikaaslane

See kiri on sulle, kes sa siin tõenäoliselt ei käi.

Ma olen nõus, et sõnal “klassikokkutulek” on pisut ebameeldiv maitse juures. Kas on aega lõpetamisest liiga vähe möödas (kuigi neid aastaid saab juba kümme) või see ongi paratamatus, et nostalgiahõngu me ei tunne, aga tõsi ta on, et elevust pole meie lennule klassikokkutulek kunagi tekitanud. Kuigi meil on olnud lahedaid taaskogunemisi nagu ükskord pealinnas pubis või paras mürgel Pedassaarel.. Ja viimane kogunemine meie juures oli eriti naljakas, värsked emad ja pohmakas klassivennad. See selleks.

Kuid ma mõtlen, et kui kellegil meie seast tuleb mõte meiega kohtuda korra paari aasta tagant, siis mul ei kuku sellest mõni kehaosa küljest ära ju. Ma ei lähe sinna ilmselt elevusest pöörasena ja võib olla on isegi korraks kohmetu endise peikaga või abikaasa-endise-pruudiga kohtuda. Lisaks polnud ma teiste klassikaaslastega väga lähedane, kui mõned erandid välja arvata. Seega muidugi ma lähen kerge eelarvamusega. Aga samas oleme me nii kohutavalt muutunud ju, näiteks ühte klassiõde olen hakanud tohutult austama tema vaadete osas lapsekasvatamise küsimuses. Teisega vahetasime me täna kogemusi “lemmikpaigad Londonis”. Ja nii edasi, me pole ju enam need, kes me olime siis, rollid on mutunud, suhted on muutunud, väikesed sõpruskonnad on muutunud. Kuid lõppude lõpuks veetsime me 12 aastat ühes ruumis päevast päeva koos, me hoidsime kokku ja me siiski üldjuhul meeldisime teineteisele. Nüüd me oleme veel paremad ja huvitavamad ning korra ühel õhtul klaas veini juua värvika seltskonna keskel ei ole ju raske? Algul ehk ebamugav ning tuleb ennast tagant torkida, aga kahju oleks ju kõik need inimesed lihtsalt endast maha jätta?

niisama virin

Mul on vist peal mingi väsimus, sest mul on päriselt koguaeg uni. Ma pole tujutu või rahulolematu ja siis sellest tulenevalt viril, aga ma olen lihtsalt väsinud, ma magan päeval ja ma vajun õhtul ära ning tegelikult tahaks ma praegu ka magada.

Lisaks on mul auto katki, mingi vänt ja mingi osa sumbutajast ja lisaks veel käigukast ka ilmselt. Esiteks ma ei tea, millal ma sõita saan jälle ja teiseks ma ei tea palju see kõik maksma läheb.

Käisin täna tööl, olen muidu reedeti sattunud ja siis on hea vaikne olnud. Täna aga ühel hetkel rääkisid ruumis kõik inimesed teineteisega, noh paari-kolme kaupa ja ma ei suuda kirjeldada seda melu. Ma panin klapid kõrva, aga ma pole harjunud nii ka kirjutama. See oli tõsiselt ülikarm ja eks see ka väsitab.

Kui ma olen terve päeva lastest eemal ja koju tulen, siis mul tõesti läheb seest katki suurest soojast tundest, see ei mahu mu sisse lihtsalt ära. Vähemalt pole enam külm ja oleme juba saanud õueski käia jälle.

Lumerookijale ei meeldi lumesadu

Nüüd on see siis käes. Igakord, kui ma olen lume ära rookinud, hakkab uuesti laia-laia lund sadama. Nüüd, kui ma olen ametlik lumerookija, ajab see mind närvi. Kui Priit lund rookis, siis ma ei oleks uue saju alguses ilmselt nii põlema läinud, oleksin mõelnud aknal, kui ilus lai lumi ikka ja milline talve võlumaa paistab. Aga nüüd käin närvilselt aknal vaatamas, kas juba on kõik teerajad lume all ja ootan kannatamatult, et saaks uuesti lund koristama minna.