Täiesti hull nädal

• Kõigepealt läksin ma nii katki, et ma ei saanud enam aru, kuidas ma sellest välja tulen;
• Siis ma nutsin peaaegu terve öö;
• Siis ma nutsin natuke järgmine päev;
• Siis ma rääkisin, kuulasin, kirjutasin, mõtlesin, vabandasin, mõistsin ja ei mõistnud;
• Siis kohtusin ma ühel ja samal päeval M.-i väikestega ning B. omadega ja see oli meie omadele meeldiv vaheldus;
• Siis mul oli ettekanne e-Ülikooli kevadkonverentsil. Ma kartsin ja kui veel piisavalt hirmus ei olnud, pandi mulle külge mikrofon, sest tegemist on otseülekandega. Mõtlesin, et pole viga, keegi nagunii ei vaata. Kui veel ikka kõige hirmsam ei olnud, astus uksest sisse Stephen Downes ja kuulas meid tõlkega ja siis ma mõtlesin küll, et ma tahaks uksest välja;
• Siis ma kuulsin nii-ii mitu korda, kui hea ja huvitav ettekanne mul oli. Esimest korda tulid võõrad inimesed minuga rääkima ja kiitma;
• Siis kuulsin ma veel rohkem kordi, kui hea ma välja näen, kuidas mind ei tunne ära ja kuidas lapsed on minust välja pigistanud kõik, mida annab;
• Siis ma käisin Miiaga linna vahel, nautisime kevadet, käisime kohvikus, isale kingitust ostmas, keskuses ja keskuses sai Miia on Sebastianile maasikaid pakkuda;
• Siis ma võtsin elus esimest korda konverentsile esitatud artikli tagasi, sest ma polnud rahul ja ma ei taha sellisel tasemel artiklit oma doktoritöö juurde. See käis ka suure emotsiooni saatel, muidugi;
• Siis mingil põhjusel ei maga Miia enam hommikuti kaua ja ärkab kuue paiku, kuid päeval väsib ära ja tekitab rohkem väljakutseid meile;
• Siis ma sain aru, me oleme vanaks saanud, kui klassikokkutuleku ümber on sada meili seoses menüüga. Viimane korralik kokkutulek oli kohas, kus polnud elektrit ja söök tehti õues valmis, polnud üleplaneerimist, ülemõtlemist, ülereageerimist. Mis meiega järgmiseks kokkutulekuks juhtub?
• Siis Johan hakkas isa-lapseks ja täna ei sobinud enam minuga isegi süüa. Rääkimata sellest, et ma saaks teda süles hoida, kui Priit on lähedal või mängida temaga. Kas ma saan poja tagasi?;
• Siis eile oli mul kõige halvem tuju üldse maailmas ja ma terve päeva näägutasin abikaasa kallal. kui keegi eile Õnne 13 vaatas ja nägi, kuidas Jane käitus oma mehega, siis mina olingi selline eile. Seda vaadates ajas mind lausa naerma, et kui teemasse üldse saab minna
• Siis täna sai õues riisuda ja see pakkus suure naudingu selle nädala kõrvale. Ja mustikamuffinid!

Mulle öeldi sel nädalal, et minus on nii palju emotsiooni. On jah ja vahel on endalgi raske. Aga see ma olen. Hea ja lohutav on näha, et järgmine põlvkond on samasugune. Jaksu abikaasadele, sõpradele ja töökaaslastele, kes kunagi Miiaga põnevaid radu koos saavad käia  

Ma kaks nädalat “puhkan”. Ehk tegin hästi palju tööd ette ja tegelen ainult oma kahe üliolulise artikliga. Kui plaanipäraselt läheb, muidugi.

Proovi rohkem hetke nautida

Nagu öeldud siin korduvalt, on praegu üks keeruline aeg. Ükskõik, mis nurga alt vaadata, ikka on midagi hetkel sassis. Kogu selle sagimise-paanitsemise-muretsemise-kurvastamise kõrvalt ei jää enam kuidagi mahti nautida hetke.

Käisime täna poes ja kui tagasi tulime oli päike juba loojumas. Eriline kevade lõhn oli õhus ning jäime korraks kõik välja. Meie külavahetee muuub kevadel jõeks ja praegu hakkab juba plöga kohta sisse võtma, mis tähendab, et kõik on paksu lume-vee segu täis. Lapsed jooksid täiesti ennastunustavalt sinna sisse, nad kllkasid, nad naersid, nad nautisid ja meie naersime. Mina püüdsin Johanit kuidagigi kapuutsist kinni hoida, muidu oleks ta ilmselt kõhuli olnud seal esimese sekundi jooksul. Miia tegi oma parima, et lihtsalt pritsida ja hüpata. Esimene mõte on, et te saate märjaks. Teine mõte on, et te saate mustaks. Nii pagana lihtne on olla koguaeg tõre ja mõelda, et midagi läheb katki, kukub pähe, saad märjaks, mustaks ja jääd haigeks. Kuid see nakatav rõõm, mida täiskasvanul enam pole, seda peaks siiski suutma säilitada neil nii kaua kui võimalik.

Üldiselt on iga päev mul üks hetk, mida ma naudin. Kui ma panen lapsed magama, telekas on kinni, kõik on pime ja vaikne ja ma lihtsalt olen voodis. Ma kuulen, kuidas Priit all midagi toimetab. Eriti tore on, kui vihm katuseaknale krabistab, sirutan varbaid ja tõmban teki ninani. See on see hetk, mil ma mõtlen kõik mõtted läbi, mõtlen, kas võtan arvuti ja teen tööd või loen või vaatan hoopis filmi ja panen arvuti kinni. Või jään hoopis magama. Viimasel ajal ei jõua ma kuidagi selle “oma” hetkeni, ei jõua selle nautimiseni, vaid kohe hakkan midagi arvutis tegema. Kuid tuleb leida aeg endale ja mõelda oma mõtted läbi, mis õhtuks võtavad tavaliselt pisut väsinud hoiaku.

Hommikul, kui me päevariided selga panema, oleme pestud ja kammitud, söödud ja nõud pestud, läheme me üles. All on veel natuke jahe, sest all ongi hommikuti jahe, kuid üleval on juba mõnusalt soojaks läinud. Telekast tuleb Water Road School, mida ma olen vaikselt vaatama hakanud. Miia hakkab kas värviraamatut värvima või teeb midagi vaikselt mänguasjades, Johan toob mulle voodi peale oma asju. Vahel me lihtsalt pikutamegi Johaniga, ta tuleb mulle lihtsalt kaissu. Kõik on kuidagi vaikne ja voolav – mina ei korista, tee süüa, pese pesu ja laste mängud on veel vaiksed ja tagasihoidlikud. Peale seda lähme alla, hakkame toimetama ja päev saab justkui hoo ja mürgli sisse. Kuid see hommikune vaikne 45 minutit soojas ja õdusas toas on üks mu päeva lemmikhetki.

Eile olid teise maja omad ja Miia nõbu oma isaga meil, kui Priit kõigile sinimerekarpe veinikastmes vaaritas. Meie väike tuba oli täis sagimist ja elevust, mürglit ja säutsumist – kellele taldrik, kes ei söö karpe, kes tahab saia, kus on klaasid, mida sööb Johan jne Kui korra astud kõrvale seltskonnast ja vaatad, mis toimub sinu armas kodus, siis saad aru, kui hea see on, et on keda oodata. Kui hea see on, et on keegi, kes ootab.

Kõik on jah nii ülepea praegu, aga nii hea, kui ikka säilib veel oskus hetke märgata ja nautida.

 

Vastuoluline päev

Viimased päevad on emotsionaalselt väga rasked olnud ja selge pole tänase seisuga veel mitte miski. Kõige hullem ka pole, aga mis täpselt on, ei tea. Igaljuhul tundus mulle täna justkui meile oleks uus võimalus antud kõike alustada puhtalt lehelt ja nüüd juba korralikult, nii nagu on normaalne. Aga lõpliku tõeni peab ootama ja kannatama.

Teisalt tuletas tänane päev mulle ilusti meelde, et on olemas võrdsed ja võrdsemad. Ma ei tea täpselt, kui pikk on üks kannatusenöör, aga ma arvan, et mitte otsatu.

Ma lihtsalt ei oska arvata enam, mis saab ja kuidas saab Ma ei saa midagi öelda nii nagu tahan, see postitus on lihtsalt maailmavalu täis.

Lihtsalt läheb silme eest mustaks

Vahel ma mõtlen, et olen ainus ema, kellel kannatus katkeb oma aastase ja kolmese peale. Aastane otseselt ebanormaalsusi ei oska veel välja mõelda, kuid ta õpib sekundiga ära kõik, mille peale suvatseb suurem tulla. Lisaks põeb väiksem raskekujulist ronimishaigust, mida Miia samas vanuses kindlasti ei põdenud ning ta mõte liigub vaid selles suunas, milliseid ronimispüramiide kuhu tekitada ja kuhu siis saaks edasi ronida. Aga see on peaaegu koguaeg jube ohtlik.

Ja kui on päev nagu täna, kus Miia teeb seda, mis pähe tuleb ja ei reageeri mitte millelelgi ning Johan teeb kõik sigadused kaasa või lihtsalt turnib, mul on ma-ei-mäleta-mitu-ööd magamata, siis mul lihtsalt läheb silme eest mustaks ja kannatus katkeb. Lisaks lõppevad kõik selgitamised-keelamised-arutamised-kurjustamised Miia-poolse arutlusega: “aga kuula mind ema, las ma räägin sulle, lapsed võivadki..”, oeh, selline jaburus ei tule kasuks mu kannatamatule meelele ja mustale närvile.

Ma olen kindel, et kõikidel teistel on vagurad lapsed kodus või kõik teised emad on ülikannatlikud ja tublid, puhanud, roosad ja rõõmsad ja ilusad. Vaid mina olen hunnik ebaõnnestumist.

Seda aega ma tagasi ei keeraks

Oletame, et ma olen kolmandiku oma elust ära elanud. Jäin mõtlema, et mis on olnud kõige raskem periood minu elus. See oli 10 aastat tagasi ja ma ei sooviks enam iial olla 18-19 aastane.

Ma lõpetasin keskkooli, sain suureks, läksin õppima. Ma elasin ühikas täiesti võõraste inimestega koos. Mu vanemad vahetasid elukohta ja seetõttu ei tundnud ma ühikast ära sõites, et ma nüüd lähen koju, vaid ma läksin mingisse korterisse, kus elasid mu vanemad ja see ei olnud minu kodu. Kuigi minu süda oli murdnud juba varem, oli ta vähemalt seni minuga olnud ühes klassiruumis ja see pakkus mulle turvatunnet. See oli turvaline, et ta oli igal hommikul olemas, isegi kui me ei olnud võimelsed rääkima. Kooli lõppedes läks kõik rohkem segasemaks ja ma pidin leidma jaksu ja jõudu, kuidas oma süda vabaks saada. Suure osa ajast ma seda ei leidnud. Ma läksin tööle kooli kõrvalt ja tihti jõudsin hommikul kooli öisest vahetusest.

Ma olin nii katki, mul oli kohutavalt raske ja ma olin jube kurb. Ma tõesti toibusin sellest kaua ja sellest aastast pole mul mitte midagi head kaasa võtta peale selle, et siis sain ma päriselt suureks, aga sel aastal kadus minu võime kellelegi täielikult loota ja nüüd ma olengi hakkama saaja ja alati jalgadele maanduja, midagi läks siis parandamatult katki nii mitmes küsimuses, et kõike terveks ei saanudki.

lühilaused viimastest päevadest

Kuna ma olen ilmselgelt ületöötanud, ei suuda ma täislausetega pikka juttu kirjutada. Viimaste päevade märksõnad on:

a) mu kallis iphone kukkus vastu maad ämblikuks. Elas ta üle Miia, kes oma töntside näppudega õppis videosid ja fotosid vaatama, saatis paar kirja ülikooli listi ja tegi mõned kõned sinna kuhu pole vaja. Elas ta üle ka Johani, kes ei õppinud neid kõiki asju veel tegema, aga oskas oma keeles kõnesid pidada. Ja maha kukkus ta katki minu enda käest. Kaks aastat saime kenasti läbi.

b) Miia soovis lasteaeda minna, sest “ta on nüüd suur ja ei karda”. Ma polnud kade ja läksime kohale. Ilmselt oli vale päev või see ongi karm reaalsus, aga kui me kaks korda nägime, kuidas üks poiss teisele jalaga vastu lõugu lõi ja Miia mu käe alt kinni võttis ja sosistas, et lähme koju, siis oli asi selleks korraks otsustatud. Ilma minuta ta sinna minna ei taha. Ja mina olen sama segaduses – ma olen siiani suutnud hoida teda eemal sellest maailmast, kus nii tehakse ja raske oli vastata tema küsimusele, et miks poiss nii teist lõi, kas ma tahan, et ta seda iga päev näeks? Üks on meist õrn ja teine õrnem, lisaks ma kevadel juba käisin seal temaga koos ja ma rohkem ei taha. Äkki tuleb meie aeg, aga äkki ei tule ka, mina ei võta seda endale südameasjaks.

 

Valus pisut

Täna on olnud üle keskmise emotsionaalsem päev. Ühest küljest haige Miia, millega ma pole kohe üldse harjunud ja täna pidin Katsilt uurima, kuidas köha ravitakse, sest mul tõesti on olnud õnn sellega varem mitte kokku puutuda. Palun ole öö parem kui eelmine.

Loomulikult tekitas minu üleskutse “haiged püsivad kodus” reaktsioone, sest ma saatsin selle ka listi. Sain tunda poolehoidjaid ja vähem-poolehoidjaid, kellel oli “aga” lisaks. Ah ma ei viitsi isegi sellest rääkida.

Ja siis ma ei saanud ühte stipendiumit, mida ma väga tahtsin. Suur konkurss oli ka, aga ikkagi. Ja kõik need pinged ja tagasilöögid ja nii ma leidsingi end lihtsalt nutmas ja küsimas, miks nad mind ei tahtnud. Ma pidin selle enda jaoks kõik läbi mõtlema ja sain aru  küll, miks ma seda ei saanud, sest ma tahtsin seda valel põhjusel. Mul hakkas piinlik, kui ma üldse pean nutma, siis peaksin nutma heal juhul sellepärast, et mu laps on haige ja ma nutan mingi stipendiumi pärast, mida mul ju tegelikult ei ole vaja isegi. Kuid midagi pole teha, igasugused töö- ja õpingutealased kaotused võtavad killukese mu enesekindlusest, mille kasvatamine võtab mul kaua aega ja vaja on vaid väikest hetke, et kolinaga alla kukkuda. Nii ka see – iseenesest ei muutu mu elus midagi ilma selle stipendiumita, aga see tunne, et ma polnud piisavalt hea, on nii rõhuv ja nii kurb.

Esimesed külmad on rasked

Kõige raskem on selline hommik peale ilusat pikka sooja sügist: Panen Miia peaaegu riide, jooksen ümber korstna ja ajan Johanit taga, et panen tema peaaegu riide. Tema tahab joosta, mitte süles kinni olla ja karjub appi. Läbi kisa saan riided selga. Panen enda riide, siis on hakanud Miia juba midagi tegema ja ei tahagi enam jopet selga panna. Saan mõlemale jope selga. Võtan hälli Johaniga ühte kätte (mingi 15 kg), koti õlale, Miia käeotsa, autovõtmed ühte kätte, uksevõti teise kätte. Jõuan autoni ja ta on täiesti jääs. Panen lapsed külma autosse ja hakkan aknaid kraapima. Johan tüdineb ootamisest ja karjub appi. Miia teatab, et tal on külm. Autoaknad on seest ka täiesti jääs, aga kuna protest ei vaibu, hakkame sõitma, missest, et välja näeb väikesest ruudukesest. Õnneks hakkavad sõites aknad kiireesti sulama. Juba on auto soe ja lapsed rahul. Aga minu selg on nii märg.

Üldse on kuidagi rõhuv see külm. Ja vanus ka annab märku. Ei saa ma enam üle klaasi veini juua, rohkem on juba liig. Ei saa ma peatäie nutta ilma, et pea ei valutaks ja silmad poleks pelmeenid. Nooremana olin ju vana pisarameister. Ja veinimaias. Nüüd peab olema koguaeg inertsist rõõmus.

Sõlmed tuleb lahti (h)arutada

Mul oli eile haridusfilosoofia loeng. Ühest küljest oli tegemist äreva loenguga, kuna ma pidin ette kandma oma nõrga filosoofilise essee. See ei läinudki väga hullusti, filosoofilisest küljest jäi ta võib olla natuke nõrgaks, aga artiklina oli ta okei, mistõttu ma kurjustada ei saanudki. Üks kaastudeng, kellega ma olen sattunud kahes loengus järjest koos olema, tegi mulle märkuse, et minu puhul on tegemist vist ülikriitilise ja täiuslikkust taotleva inimesega, kuna ma olen endaga pahuksis, mis puudutab enesehinnagut. Tegelikult ma ei ole täiuslikkust taotlev, vaid mul on lihtsalt enesehinnanguga probleeme See selleks ja aitäh selle toetava kommentaari eest sellele meesterahvale.

Igaljuhul, mida ma tahtsin rääkida, oli see, et üks meie seast esitas ülihea ettekande mõtestatud elust. Muuhulgas jõudsime selleni, et kui elus on sõlmed ja paratamult need on, siis need tuleb lahti harutada ja arutada. Kui ignoreerida neid, siis nad ei kao kuhugi, nad istuvad sul õla peal ja teatud hetkel tuletavad enda olemasolu lahkesti meelde. Sellest ka inspireeritud filmid, kus surivoodil on ühtteist kellelegi öelda.

Mul on mitu sõlme, mida ma ignoreerin. Ma mõtlen, et need lähevad üle. Paradoks on vaid selles, et ma saan vanemaks ja sõlmed nagu tuleks aina lähemale. Natuke mõjutab paari sõlme asjaolu, et ma olen lapsevanem ja vaatan asju teisti, vaatan lapsevanemana. Natuke valus, natuke kibe ja natuke magusvalus.

Mõtlen seda, et isegi kui mina hakkaks ühel hetkel oma sõlmi lahti (h)arutama, kust ma tean, et teine pool ka sellest huvitatud on? Võib olla neid ei huvita see, võib olla nende jaoks see pole sõlm vaid unustatud peatükk. Võib olla on see neile valus või valusam ja me ei oskagi seda läbi närida. Ja mis siis edasi saab, kui saab läbi hekseldatud, mis siis juhtub? Ega kella ju tagasi ei keera ja 20 või 10 või 8 aastat tagasi ei too.

See on imelik, et sel aastal kõnetavad mind mu doktoriõppe loengud isiklikul tasandil nii palju. Mul on isegi kahju, et eilsega on mul punktid koos ja pidu läbi. Paar korda teisi saan veel kuulata sama loengu raames, aga üldiselt on ained lõppenud mulle.

Ma ei tea, mis see on, aga see väsitab

Viimane nädal on olnud väsitav. Johan on suurema osa ajast veel suveajas ning on kõik hommikud (ühe erandiga) on äratus olnud kella kuue paiku. Sahmimine hakkab juba varem muidugi peale, mistõttu suure tõenäosusega saab ta Miia ka üles aetud. Kas tingitud väsimusest, ealisest iseärasusest, iseloomu eripärast või ma ei tea millest, aga ka Miia on otsustanud päevad siin meeleolukaks teha ja tujutsemist esineb palju. Liiga palju.

Ma ei pea ilmselt lisama, et magamatusest ja tujutsemisest siin majas, olen ma väsinud. Nii kohutavalt väsinud ja võib öelda, et isegi kurb.