Sotsiaalsed võrgustikud

Oma töös ma räägin palju, miks sotsiaalsed võrgustikud on head. Kuigi ma räägin ka palju, miks e-portfoolio on hea, siis seda ma usun. Aga sotsiaalsete võrgustiku fenomenist ma aru ei ole saanud – ma olen usin tarbija ja väga kehv kogukonda parnustaja.

Rate.ee keskkonna kasutaja polnud ma kunagi. Orkutiga ma liitusin ja ma mäletan selgelt, kui Priit mulle sellest keskkonnast rääkis, siis argumendiks, miks ma liitusin keskkonnaga, oli niiöelda võimalus oma endiste kooli- ja klassikaaslaste tegemisel silma peal hoida läbi keskkooli kogukonna. See tundus mulle uskumatu, et ma sain ühe hetkega näha inimeste tegemisi, keda ma peaaegu ei mäletanudki. Lisaks kasutasin ma seda väga vanade tuttavate, kaugete sugulaste, lapsepõlve sõprade ülesotsimiseks, et siis paar korda viisakusi ja uudiseid vahetada. Ise ma pilte üles ei laadinud, ei suhelnud nö seina peal, et teistel oleks midagi lugeda ja olin üsna igav kasutaja.

Facebooki tegin ma siis kasutajanime, kui ta polnud veel laialtkasutatav ja kuna ma seda eesmärgipäraselt ei kasutanud ehk infot ei jaganud ja ei suhelnud, siis sulgesin konto. Hiljem läks keskkonna ümber tohutu sagimine lahti, et paar korda isegi kihvatas, et kui FB kasutaja pole, siis justkui sind polekski olemas.

Ja siis tuli Google+. Ma ei oskagi öelda, miks ma täna sinna konto tegin. Sellepärast vist, et öösel V. jagas minuga artiklit mu google’i konto ja Google+ kaudu ja seda lugema minnes jäin siis natuke pikemaks vaatama. Seal ei ole vist minu kogu tutvusringkonda ja kõiki mu keskkooli vilistlasi ja õpilasi. Ma pole muidugi kindel selles ka. Küll tundub rohkem olevat töökaaslasi ja töö kaudu saadud tutvuseid. On selge, et ma ei kasuta seda seegi kord nii nagu peaks, ei tule mult fotosid ega jaga kasulikku ja vajalikku infot, aga noh, ma vähemalt natuke vaatan.

Reisidest siin ja seal

Oleme Priiduga tegelikult üsna palju reisinud, mõtlesin nüüd teha väikese tagasivaate.

Meie kõige esimene ühine reis oli aastal 2004. aastal Soome. Saime hästi odavalt piletid ja olime päeva Helsinkis. Olime vaesed tudengid, kes ei saanud endale tarbimist ja kohvikukultuuri nautimist lubada. Meil olid isegi võileivad kaasas, mida me kusagil pargipingil sõime ja siidrit peale jõime. Paistab, et siidrit jaksasime Soomest osta. Aga see polnud oluline, oluline oli see esimene eemalolek.

Meie pulmareis oli meie järgmine reis ja seda siis Londonisse. Kuna me ei teadnud, mis meid ees võib oodata, siis polnud meil ka erilisi ootusi, kõik oli suurepärane nagunii. Nüüd ei kujuta enam ettegi, et olen Londonis, aga peatun terve see aeg Greenwichis ehk siis peaaegu tund sõitu kesklinnast. Sel hetkel tundus see aga lagi, ostsime poolakatelt kala-kartuleid, väikesest poest siidrit-õlut ning istusime suure laane peal pingil öösel ning tundus, et elu ei saagi olla parem. Või teine situatsioon, kui olime Prantsusmaal Lille’s. Öö enne koju tulekut, olime sõitnud terve päeva, umbes 700 km. Kõhud olid tühjad ja jõudsime sellesse pisikesesse Lille külla või asulasse. Süüa sai vaid kohalikus pubis täidetud baquette’i. Hotell oli selline rekkameeste stiilis hotell, kus iga tuba on eraldi sissepääsuga õuest, administraatorit pole, võtmed käisid kuidagi mingis postkastis, tuba on nii suur nagu laevakajut ning täpselt samasugune dušhinurk nagu laevas võtabki pool toast ja voodist astud otse õue. No ja see pisut kuiv baquette ja veel kuivem hästi odav vein ning meie istumas hotelli trepil sel suvisel ööl – no ei ole võimalik sõnadesse panna seda tunnet, et miski ei saagi parem olla.

Veel käisime Londonis 2007. aastal ja 2009. aastal. Viimasel oli Miia ka. 2007. aastal sai London meie omaks, siis me leidsime selle, mille olemasolust me pulmareisil suurt aimu ei saanud. Kui Miiaga käisime, siis me enam midagi uut avastama ei läinud, kuigi tahtmatult avastasime ikka, siis me läksime lihtsalt vana, hea ja tuttava juurde. Ma isegi ei tee katset kirjutada siia, miks London on “meie”, sest ma ei oska seda sõnadesse panna, ta lihtsalt on.

2007. aastal käisime jõulude eel Prahas. Seal oli juhtus meie reiside kohta midagi täiesti ebatavalist. Tavaliselt me ei käi südamest pidutsemas, joome klaasi veinil kusagil söögi kõrvale, naudime pargis siidrit õhtul või võtame hotelli midagi kaasa näksida. Tol õhtul me teadlikult lõime end üles, seejärel läksime hotelli taevabaari tuju tekitama ja siis suundusime linna vahele. Meil oli ettevalmistatud nimekiri kohtadest, mis meile võiks sobida ja nii me nendega tutvusime. Lõpuks tantsisime me Praha menukaimas ööklubis 80. muusika korrusel (seal oli 6-7 korrust erinevate stiilidega), koju läksime taksoga, kaasasoleva raha olime maha pidutsenud, Priit läks ülevalt raha tooma ja mina istusin taksos nagu pant, et raha ikka saabub. Hommikul läksime rämpstoiduga tuju tõstma. Täiesti ebatavaline ja kordumatu üritus.

Absoluutselt mõnus reis oli Umea, 2008. aastal, kui juba Miiat ootasin. Olime projekti koosolekul ning Umea Ülikooli juures oma magistritööd kokku kirjutamas. Kirjutasime muidugi ka, iga päev olime paar tundi raamatukogus. Aga tegelikult olid lahedad need õhtud, kui vaatasime Joey dvdsid hotellis ja ma ei oksendanud enam ööpäevaringselt ning saime endale head paremat ettevalmistada filmiõhtuks. Hotell oli meil jumalikult armas ja väike, kus hommikusöögi lauas oli otse ahjust tulnud ciabatta ja see maitses heeringaga nii hea. See oli teistsugune reis, kus ei käinud vaatamisväärsuseid vaatamas, shoppamas või maitsenaudinguid otsimas, see oli selline nagu kodune elu teises keskkonnas ja see keskkond oli nii kustumatult armas, et ma läheks iga kell sinna Põhja-Rootsi ülikoolilinna tagasi.

Meie teine armastus Londoni kõrval on Porto. Kui mul kunagi oleks korter Portos vaatega jõele.. Sealt mul on meeles kolm kustumatut maitsenaudingut. Esimene täpselt jõe kaldal portveini keldrite juures, vaatasime jõel vuravaid turiste vedavaid praamikesi, nautisime portveini ning suupiste taldrikut. Ma väljendan end nüüd väga matslikult, ma ei viitsi õigeid sööke välja otsima hakata, aga taldrikul oli Portugali vorst, mida serveeritakse põlevana, nii ta küpseb, siis oliivid ja leib, mis oli pisut pehmem ja “toorem” kui meie leib. Miia oli vaevu aastane, istus laua peal, teenis lõuna-eurooplaste käteplaksutusi ja ninnunännutamisi ning popsis oliive. Teine oli õhtusöök ka peaaegu jõe ääres koos Mardi perega. See oli pisut peenem koht ja seal sõin sardiine. Aga oli juba suhteliselt öö, oli täiesti pime ja selline suvine Lõuna-Euroopa lõhn ja jutuvadin. Hästi mõnus. Kolmas oli eriliselt autentne kohalik söögipaik, kus oli miljon lauda üksteise otsas, palav, pisut umbne, kus inglise keelt keegi ei rääkinud suurt ja kus klaas valget veini tähendas hullu laari veini kahe peale, kus praad oli üüratu ja maksis hästi vähe. Sõime valget kala, mis oli väga tõenäoliselt tursk. Veel on mainimistväärt veel tegelikult meie õhtused piknikud rõdul, kui Miia juba magas ja istusime meeletult odava veini ja suupistetega. Ning üks kohvik, kus toodi Miiale lihtsalt ilusate silmade eest magustoit, mis oli meie mõistes keedukreem korvikese sees. See reis oli raudselt maitsenaudingute reis, sest lisaks käisime me veel ookeani ääres  kala söömas ja nautisime kohalikku Francesinhat. Boonuseks meeletult ilus linn, sõbralikud inimesed ning see suve ja õhtu lõhn, mida ei ole igas linnas.

Türgi oli ka selline koht, millest võiks olla midagi rääkida, aga esiteks oli projekti koosolek ajal, mil ma 24h ööpäevas oksendasin, sest ootasin Miiat. Mind aitas võib olla vahel vaid coca-cola ja seda oli sealt peaaegu võimatu leida. Lisaks tabas linna samal ajal meeletu lumetorm, mis tegi üldse liikumise ebameeldivaks. Kuna ma seal midagi sobivat endale süüa ei leidnud ja pikalt vihkasin kebabi (sest selle välja oksendamine on õudne), siis ma ei hellita end oletusega, et kui ma suvel läheksin sinna, oleks võib olla vahva. Sellest mul on pisut kahju, et ma oksendasin ka terve aeg, kui käisime Musta Mere kaldal kala restoranis, vähemalt need road tundusid isuäratavad ning siin mul puudub võimalus neid maitsta ja raki kaudus ka kiiresti laualt. Aga jah, kuna mul oli ikka väga hull olla, siis ma ei usu, et mulle seal nüüd meeldiks

2009. aastal Viini reis tõotas ka palju, aga jäime kõik kolmekesi haigeks ning olime hotellis pikali maas. Kuigi, see on reis, kus ma siis maitsesin kebabi jälle ja sellest hetkest ma armastan kebabi ja ma maitsen igas riigis kebabid ära ning sellist nagu Viinis pole ma rohkem saanud. Olen küll väga häid saanud, aga sellist.. jah. Suured ootused olid mul ka struudlitele ja Viini šnitslile, mis said järgi proovitud, aga nende pärast tagasi ei lähe. Me siiski jõudsime ära külastada kuulsa Schönnbrunni Lossi, mis oli muidugi ilus. Sama palju meeldis mulle ka Moodsa Disaini Muuseumi õue alal mugavates toolides pikutades jäätist süüa.

On olnud veel umbes 5-6 Helsinki reisi ja 5 Stockholmi reisi nii kruiisiga kui mitte kruiisiga. Käisime 3kuuse Miiaga Riias jõulude eel, aga oli hästi halb ilm ja peamiselt on meeles vankri surumine läbi lörtsi ja paksu plöga ning märjad jalad. Selle aastase Amsterdami muljed on siin ja ongi vist kõik enamvähem kaetud.

Õppisin oma tagasivaatest seda, et kui oled korra juba suurema ampsu suhu saanud, siis ei lepi enam vähemaga. Ei lepiks ainult Greenwichiga. Mismõttes ei joo ma kohvi Hyde Parkis, mismõttes ei lõunasta China Townis, mismõttes ei unista Camdeni turul neid vintage-stiilis kleite vaadates, mismõttes ei jaluta läbi Oxfordi tänava ega hinga sisse seda melu. Või kuidas ma läheks reisile võilevad kaasas, tähendab jah, nad võivad ju olla, mul läheb alati kõht kohe tühjaks kui ma autosse/laeva/lennukisse/bussi istun, saangi kohe ära süüa. Aga mul peab olema võimalus käia kohvikus ja proovida ja maitsta. Armastan tõesti reisile minna, teel olla, kotte pakkida. Aga armastan ka koju tagasi tulla, kotte lahti pakkida ning pilte vaadata.

Päev endale

Mul on homme sünnipäev. Selle puhul võtsin ma endale tänase päeva teha asju ainult endaga ja enda jaoks. Lapsed jäid koju ja sõitsime linna. Alustasin juuksurist, kus ma käisin viimati täpselt 9 kuud tagasi, päev enne Johani sündi ja Johan saabki homme 9kuuseks. Juuksur oli küll täna moega, et tal ei olnud täna plaanis tööd teha ja ma pisut segan teda, kuid saime siiski juuksed lõigatud – katkised otsad ära, natuke siit-sealt järku ja tuka lühemaks. Päris ideaalne ei just ei tulnud, aga vaheldus ikka. Seejärel läksin poodi, ostsin endale ka sellise pika-pika suvise kleidi nagu kogu Eesti kannab ja kuigi oli see kõige väiksem suurus, oli see ikka minu 153cm jaoks natuke liiga pikk ja lohiseb pisut vastu maad. Ilus on küll, aga vist ei ole praktiline, kui kleit järgi lohiseb?

Tahtsin veel kiiresti Cafe Petersonist läbi hüpata, aga nad on vist kerge taandarengu teinud umbes 1,5 aastaga? Igaljuhul oli quiche’i ja koogilett rohkem kui nukker, konditsioneeri polnud, armas Prantsuse muusika oli üldse kinni ning teenindaja oli ilmselgelt ajahädas ja tema ajahäda tõttu olin mina veel suuremas ajahädas, sest mul oli täpselt pool tundi aega koogi ja smuuti jaoks. Sellest ajavarust ei piisanud täna kahjuks, sest kui koogi kätte sain, mille ainus vaev oli riiulilt taldrikule tõstmine, oli mul kolm minutit aega, et väljuda kohvikust.

Seejärel pidi mul olema elu esimene päris kosmeetiku-sessioon. “Päris” seepärast, et ma olen korra käinud siinkandis ka, aga see oli natuke amatöörlik, olgugi, et mul varasem võrdlusmoment puudus. Salongis teatati aga mulle, et ma olin ju hommikul oma aja ära öelnud ja see läks juba teisele inimesele. Kena lugu küll, kindlasti ma ei öelnud aega ära. Kõndisin siin järgmisesse ilusalongi sisse ja saingi aja – niisutav näohooldus. See oli kõike väärt ja rohkemgi veel. Raudselt lähen tagasi ja tahan veel. Pole üldse oluline, kas ma väliselt ka ilusaks saan, palju olulisem on tunda iga rakuga, kuidas ma seesmiselt paremaks muutun, kui keegi minuga nii hea on, mind hellitab ja keegi samal ajal ei räägi minuga ega turni mu peal. Imeline.

Eile oli mulle raske päev. Johan kukkus õnnetult. Ja mitte kogemata või minu tähelepanematusest, et ma teda jälle ei püüdnud, kui ta arvab, et ta ei pea kinni hoidma laua äärest, kui edasi liikuda tahab. Tegemist oli minu mugavusega, et ma saaks oma asjad lõpetada. Ma ei ole iial end nii halva emana tundnud. Ma olen kukkunud Miiaga trepist alla ja mõlemad lapsed on mul beebieas voodist alla keeranud, aga siiski pole see võrreldav, mida ma tundsin eile.. millisena ma tundsin end eile..ja täna.

Homme on mul päev perele. Ma ei ole kodus, ma ei vaarita pliidi ees nagu tavaliselt, ma ei tee isegi kooki homme, ma pole isegi mitte kodu-maakonnas. Ma panen oma pika kleidi selga ja olen ilus 28.

Lõhnad

On igasuguseid lõhnasid, mida taas tundes meenub keegi.

Mu vanaema, kellega ma pole kohtunud aastaid-aastaid, töötas suures kasvuhoones, kus kasvatati kurke-tomateid. Ma mäletan sealsete tomatite lõhna, ma mäletan seda lämbet-niisket lõhna, mis kasvuhoones on. Kui ma praegu võtan oma ämma kasvuhoonest tomati ja seda hammustan, siis enne jõuab minuni üks tuttav lõhn lapsepõlvest, sealt kasvuhoonest. Ja siis kripeldab, et miks asjad läksid nagu läksid ja kui kaua mul on aega, et seda siluda?

Mu vanavanaema, keda pole enam ammu, pidas kanasid. Ta keetis neile toas pliidi peal sööki, milles muuhulgas olid ka kartul ja sai vms ja see podises seal pliidil kaua.. Ja ma siiani mäletan selle kartuliplöga lõhna, kuigi ma pole seda üüratult kaua tundma pidanud..selline pisut nagu lääge..

Seal, kus ma elasin kooli ajal, olid suvedel suvelõhn. Asfalt lõhnas, niidetud muru lõhnas. Kui ma tunnen praegu niidetud muru lõhna või kui asfalt peale vihma lõhnab, meenub mulle kooliaeg, suved, rohutirtsud ja see kodu, mida mul enam pole seal.

Ema töötas mul sööklas. Mäletan, kuidas lõhnas juurviljade ruum, pisut vänge, häiriv ja vägagi ninnatungiv petersell.

Ma mäletan esimese peika sigareti-õlle-lõhnaõli segust lõhna.

Ma mäletan, kuidas ma armastasin bensiinilõhna. Kui hakkasime kuhugi jälle minema ja siis ei käidud nii palju tanklas, kuivõrd olid mingid kanistrid keldris ja kuidas ta kallas kanistrist ja bensiiniaurud levisid ja ma istusin ja nautisin..

Mäletan ema nahk-rahakoti lõhna. Ei lõhnanud hästi miskipärast.

Mul üks halb mälestus ühe konkreetse lõhnaga, mida mu mälu ei suuda unustada siiani. Nii kui tunnen, käib seest jõnks läbi ja kõik need sadaüks mõtet jooksevad peast läbi nagu ka siis.

Ma ei tea, kas asi on selles augus praegu, aga kuidagi negatiivseid alatoone tuleb meelde.. Kohe ei kutsu kirjutama piparkoogilõhnastest jõuludest vms. Mitte, et neid ei olnud.

Ahvatlustele tuleb järele anda

Kui suvekohviku isu on suur, siis tulebki käik ette võtta. Nii me siis sättisime end Miiaga ilusaks ja käisime eile linna vahel, Priit oli hõivatud kahjuks. Programm oli Miia eelistuste järgi, aga seni kuni ta oli nõus sööma värskes õhus vanalinnas, olin mina kõigega päri. Äärmiselt vahva ema-tütre päev oli.

Tegin oma elu kõige emotsionaalsema ja ekstravagantsema ostu. Tss.

Käes on maasika-hooaja tipp. Täna jälle suure kausiga tõin küpseid, suuri, mahlaseid maasikaid peenralt. Tegin ka maasikaid portveini ja vahukoorega. Priit tõi arbuusi, lisasin natuke arbuusi ka seltsiks.

Ja hetkel istun rõdul, lapsed magavad, sääsed ei söö, linnud laulavad, kuumus ei tapa.. Mul on vaja oma parimad õnnestunud retseptid ümber kirjutada oma tähtsasse retsepti kogumikku, mida pole jõudnud päris mitu kuud uuendada.

Üleeile oli raske päev, igati kurnas ära ja siis oleks tahtnud blogipostituse lõpetada millegi ahastavaga. Täna aga lõpetan vaid ühesõnaga – idüll.

Jaaniöö

Jaanipäev on alati elevust tekitanud, pisut maagiline olnud ja kerge romantikalooriga kaetud. Umbes 14-aastaselt käisime sõbrannadega jalgsi ümbruskonna pidudel, tihti tulime jala koju alles hommikul. Siis kui peikasid veel ei olnud, alkohol oli võõras ja elevust tekitas lihtsalt valge öö, elav muusika, lõke, palju inimesi, ülemeelikud sõbrannad, öine ujumine jne. Ükskord olime M-ga üldsegi Viljandis, lihtsalt oma elu põnevaks tegemise eesmärgil. Väga vihmane jaanipäev oli ja mul olid valged kingad ja M-l olid oranzid kingad jalas. Ja käitusime nii vastustundetult, et kui Miia nii teeks, paneks ma ta koduaresti.

Umbes 17-aastaselt sõitsime ringi erinevatel jaanipidudel, kuigi peamiselt sel ajal pidutsesime Aablas. Olid õhtut ärasaatev grillimine, mis algas juba poolest lõunast. Olid varast hommikutundi tervitavad tantsud bändi saatel, mis polnud üldse oluline, peaasi, et kiired laulud sõbrannade jaoks ja aeglasemad laulud kellgi teise jaoks. Olid jalutuskäigud mere ääres jms, mis käib ühe 17-aastaseks olemise juurde. See polnud enam periood, kus tahaks oma elu põnevaks teha, siis oli üks kindel seltskond, kes aastate vältel koos pidutses ja sealhulgas ka jaanipäevi pidas. Ka siin oli M kohustuslik osa igast minu jaanipäevast.

Umbes 20-aastaselt käisin Priiduga sõnajalaõit otsima metsas ning kuulasime Aabla bändi paksus metsas. Oli pime ja pisut hirmuski, ma ei tea, kuidas selle õiega jäi, aga mäletan selgelt helendavaid jaaniusse. Mõni aeg hiljem käisime öösel ratastega Kolgas, mis oli inimtühi tol õhtul ning tagasitulles läksime sauna. Mõnus. Täna aga panime oma kõige kallimad magama ja ei muretse karvavõrdki, et elav muusika, suur lõke, sõnajalaõis ja jalutuskäigud mere ääres ära jäid. Nagunii on kõik mõtlemises kinni.

Ja varsti, kui lapsed on asjalikumad, siis tuleb M ka mulle külla jaaniõhtuks. Me joome valget veini, grillime vahelduseks kala, sööme jäätist, vaatame, kuidas meie lapsed on suured, meenutame aegasid, mil käisime koos Viljandis võ Andineemel või Kurepesas ja tõdeme, et me ajaks oma piigasid samamoodi autoga taga nagu meie emad meile ühel suveõhtul tegid.

Kiiresti Amsterdami

Neljapäeval sõitsime Miia ja Priiduga Amsterdami. Viimasel hetkel selgus, et Johan ei saa meiega kaasa tulla, seega pidin veel kolmapäeval kähku meie reisi ümber muutma – algse nelja öö asemel olime ära vaid ühe. Kuid minek oli siiski veerand 5 öösel kodust ja tagasi jõudsime öö vastu tänast kell 2. Seega tegemist oli üsna intensiivse reisiga.

Miia leppis lennukiga üldiselt hästi, aga kuna tegemist oli selgelt lendudega, mis toimusid tema uneajal, pidime keskmisest rohkem vaeva nägema, et ta magama jääks, pisut oli üleväsinud. Hommikul kell 8 olime kevadises Amsterdamis, kus me olime kokku umbes 24 h ja sinna sisse jäi ka lõunauni hotellis. Uni kulus endale ka ära, liiga varajane tõus siiski. Aga pisut me hommikul ja pärastlõunal-õhtul siiski tutvusime Amsterdamiga ning lühikesed muljed on sellised:

Kanaleid on tõesti palju. Linn on võrreldes mõne teisega pisut must. Isegi kui on prügikast viis meetrit eemal, siis joogipudelid ja shokolaadipaber on mugavam oma jalge ette visata. Tänavaturg oli lahe, eriti mis puudutas sööke. Juust oli kallis muidu aga hinnatase on üsna Eesti sarnane. Külastasime ka Punaste Laternate Kvartalit ja see oli huvitav Kui pitsat söömas käisime, siis üks turist sai meie kõrval kanepi üledoosi ning vajas suhteliselt korralikku turgutamist. Mänguväljakud (kus me veetsime suure osa ajast) on väga põhjalikud ja lapsesõbralikud. Pubis käisime õhtul ja lilleturul muidugi. Tulpe oli müügil palju ja meeletult odavalt, kümme korda odavamalt kui siin. Kuid tulbipõllud, mida järgmine päev nägime, olid juba närtsinud. Üldiselt veetsime suure osa ajast ka ühistranspordis, sest kuidagi nii on see linn sätitud, et palju pidi ümber istuma ja ka järgmisel päeval istusime muudkui ühest rongist teise.

Järgmise päeval, reedel, läksime kohe peale hommikusööki mänguväljakule ja siis hakkasime sättima kohta nimega Noordwijkerhout. Rongid olid mugavad ning aknast avanev pilt ilus, kõik oli nii roheline. Õues oli 20 kraadi ja mõnus suvine tunne.

Konverents, kus ettekande tegin, oli korraldatud suures hotellis-konverentsikeskuses, kus paralleelselt oli vähemalt neli konverentsi. Õnneks oli ka seal olemas mänguväljak, seega oli Priidul ja  Miial koht, kus olla. Minu sessioonis oli neli inimest ning kuulamas umbes 7 inimest. Sain tehtud, aga noh, see ei ole unistuste tegevus. Ma ei tunne end mugavalt, ma ei ole hea esineja ja ma tõesti ei taha. Isegi kui teema on mulle nii tuttav, et ma võin sellest unes ka rääkida, meeldib mulle, kui mul on märkmed olemas. Ja kui märkmed on olemas, siis närvi tõttu klammerdun ma neisse liigselt. Aga noh, selleks aastaks tehtud. Igatsus Johani järele oli meeletu, tunnen end halva emana, et üks laps pidi mind kodus ootama ning teist last väntsutasin nii intensiivse reisikavaga oma õpingute tõttu.

Peale ettekannet kiiresti rongile ja siis koju. Tulime läbi Helsinki ja korraks ähvardas oht, et ei jõua Tallinna lennule, aga ei, lend ootas meid ja kõik lõppes hästi. Kell 2 olime kodus.

Täna tähistame Marielli sünnipäeva. Kolm aastat tagasi, kui Mariell sündis, siis tulbid õitsesid. Sel aastal ei hakka nad veel ilmselt ka mitte järgmisel nädalal õitsema.

update – tähelepanelikule lugejale vastutulles: meesterahvas läks kanepiga liiale, jalad ei kandnud ja süda oli paha, pikutas keset tänavat, kuni pea piisavalt selge oli. Oli terve aeg teadvusel. Piisab?

ma ei viitsi

Olen viimased kaks päeva hästi palju tööd teinud ja suhteliselt palju värkses õhus olnud, seega olen väsinud. Vabatahtlikult läksin riisuma. Talv oli liiga karm, et Miia ja Johaniga päeval üksi õues olla, seega nii ootasin kevadet, et saaks õue. Oleme kaks korda juba õues kohvikut ka mänginud, nagu Miia tavatseb öelda. Kooki ja kohvi ja värki. Oli Priidu sünnipäevanädal. Käisime sinililli korjamas ja küpsetasime ja käisime kohvikus.

Magada tahaks. Aga ei oska enam. See pole tegelikult nii, et kui oled väsinud, siis kasutad iga võimalikku hetke pikutamiseks või tukastamiseks. Ma võin sättida asjad nii, et mina jään Johaniga tuppa magama vaikusesse, tulemus on ikka see, et Johan magab ja mina mõtlen. Öösel, kui Johan ärkab korra ja edasi magab, siis mina ärkan, ei jää enam magama ja mõtlen. Tunde. Ja olen kuri, et miks ma ei maga. Aastaid kestnud poolikud ööd, katkendlikud uned jms on siis andnud tulemuse – ma ei magagi enam nii palju kui minimaalselt peaks. Mitte, et ma ei oleks väsinud. Ja kas sellest või millestki muust, aga ma tõesti ei viitsi praegu suhelda.

Kirev nädal

Teisipäeva õhtul sõitsime Soome, et kolmapäeval Terjet kuulama minna, kui ta oma doktoritöö ära kaitseb. Johan jäi koju, Miia tuli kaasa. Terjet me kuulama ei jõudnud kahjuks, Priit jäi tõbiseks ja me ei riskinud võtta ette sõitu, millest 4 tundi oleks pidanud veetma Miiaga rongis ja siis veel kaks tundi oleks pidanud Priit kantseldama teda ülikoolis. Me veetsime päeva Helsingis ja tulime koju tagasi. Miiale oli see raudselt väga meeldejääv reis – tähelepanu oli 100% temal, käisime jäätist söömas, sõitsime bussi-trammi-laevaga, veetsime tunde mänguplatsidel ja pallimeres. Ilmaga aga ei vedanud, üsna tuuline ja jahe oli. Lisaks mõtlesin, et kahe väikese lapsega ma külmal ajal reisida hetkel ei soovi, ühega oli tegemist piisavalt

Reedel käisin esimest korda tööl nagu tööd tegemas peale Johani tulekut. Üks laps jäi ühe vanaemaga ja teine teisega. Hakkan end vaikselt töö lainele jälle viima ja selleks siis ka kohtumine mul kokku lepitud oli. Terje pakkus veel torti ka, seega oli tööl käigul väike seltskondlik maitse juures. Ja boonusena lõhnab mu raamaturiiulis värske Terje doktoritöö. Ja nii tore, et minu nimi seal ka ühe artikli taga seisab  Terje üle on mul aga lõputult hea meel. Kuigi keskusest on mulle kõik armsad. on mõned armsamad. Tema tugi oli mulle väga oluline, kui lõpetasin magistrantuuri ning tema utsitas mind doktoriõpingute alustamisega. Olen temaga koos kursust läbi viinud, artiklit koos kirjutanud ning ta on väga-väga armas kolleeg ja vastutulelik, soe ning abivalmis. Nüüd küll jutustame harvem (nagu paljude teistegagi minu puhul), aga tean, et saan alati tema poole pöörduda nõu ja abi jaoks. Elan talle väga kaasa.

Tagasivaade 2010

Pole kahtlustki, 2010 oli mulle eriline aasta. Kuid kui aasta lõpp poleks nii kurnav olnud, siis oleks tagasivaade rohkem positiivsusest pakatav.

Vahetult enne, kui saime teada, et meie perre sünnib teine laps, jõudsin ma Mardiga kokkuleppele, et ma loobun juhiabi tööülesannetest. Oli see märk? Keskus saab uue juhiabi ja mina teen vaid oma teadustööd. Ühtpidi oli see muidugi mõistlik otsus, ma lihtsalt ei jaksanud enam mitmel rindel rabada, lisaks oli Miia väike ja rapsimise tõttu kannatas mõlema töö kvaliteet. Teistpidi oli see otsus raske mulle. Juhiabi tööülesanded andsid mulle võimaluse olla ikkagi niiöelda inimeste seas, kuigi töötasin valdavalt kodus. Lähetused, seltsielu, arved, aruandlused, koosolekud – kõige selle korraldamine eeldas kõikidega suhtlemist ja kontaktis olemist. Ilmselt kui Priit ei töötaks keskuses, oleksin ma nii keskusest kõrvale jäänud kui üldse võimalik. Valdavalt suhtlen kahe-kolme inimesega ja olen endale teadvustanud täielikult, et ma pole enam see, kes ma varem olin. Teine raske asi oli see, et ma olin oma töös hea. Viie aastaga olid asjad selged ja ilma uhkustamata võin öelda, et ma sain tõesti oma asjadega kenasti hakkama. Teadustöö oli rohkem selline hobi. Nüüd hakkasin saama palka aga teadustöö eest ja pidin oma palga välja teenima. Aga ma olin algaja, olen seda siiani, kuigi aasta on möödas. Ma ei oska paljut, ei kirjuta hästi, ei tea piisavalt. Mind peab palju parandama, suunama, õpetama. Täiesti teine olukord, olen küll samas kollektiivis, aga hoopis teises olukorras… Ma tahaks loota, et ma selle aastaga olen kuhugi arenenud. Kuid siiski olen valgusaasta kaugusel sellest enesekindlast enesetundest, mis mind saatis eelmise ametikoha juures.

Isikliku elu võit oli Johan muidugi, mis on toonud muudatused meie pere-ellu, minu ja mu tütre suhtesse, minu ja Priidu suhtesse, minu ja minu ema suhtesse ja minusse endasse. Kõik on hetkel veel pisut keerulisem võrreldes varasemaga, aga tohutu pingutus läheb sellele, et olla teineteisele toeks. Enese jagamine mitte vaid laste vaid kõige vahel, on olnud kõige suurem väljakutse. Aga ma laste kasvatamisest räägin mõnes teises postituses.

Üks ammune keeruline lugu leidis kevade paiku selguse, kui mina ja tema rääkisime suud puhtaks teemadel, mis olid lukus olnud liiga palju aastaid. Tulid välja asjad, mida ma ei teadnud. Ja mida tema ei teadnud. Sest me ei rääkinud. Ühest küljest ei muuda see midagi, ei minevikku ega olevikku. Teistpidi.. mul oli seda vaja teada. Ma ei tea, kuidas temaga, aga mulle oli seda tõesti vaja teada. Asjad on nüüd lihtsamad, selgemad. Pole vaja selgitada, arutada, rääkida, sest tean, et kõik on korras. Enne ei teadnud.

2010 polnud nii reiside rohke kui 2009. Lapseootus seadis ka omad piirid. Küll aga oli meil väga vahva sõit Rootsi Priidu ja Miiaga suvel. Olime 4 päeva Stockholmis ja avastasime neid külgi sellest linnast, mis kruiisitades on märkamata jäänud. Käisime Pipi muusemis, jäätise festivalil, mini loomaaias, kohvikutes. Sõime tänaval kilode kaupa maasikaid, avastasime kebabi kohti, otsisime vihma eest varju. Miia pani mänguasjapoest jooksu üsna-päris-kalli puust pardiga,mina jooksin järgi ja Priit oli sunnitud selle kinni maksma. Igakord kui parti riiulil näen, meenub see lugu ja ajab naerma. Mõnus reis oli.

No ja siis tervis. Ma pole end oma n-aasta jooksul kokku ka nii halvasti tundnud, haiglas olnud ja ravi saanud, kui sel aastal. Ei julge isegi mitte loota, et nüüd ehk sai kõik korda.

Kas ma ütlesin, et ma ootan 2011. aastalt tervist?  Kõigile? Kui see on olemas, on kõik muu ka korras. Kui midagi veel lisada võib, siis ootan, et lastel oleks kõik korras. Miia ehk läheb lasteaeda, Johan saab jala alla ja nad hakkavad juba koos mängima. Ootan mõnda perekondlikku reisi. Ootan, et tööl oleks kõik korras ja ma oleksin veel tublim, saaksin millegi asjalikuga hakkama. Ootan, et oleks jälle aega suhelda.  Aga piisab sellestki, kui kõik oleks terved.