nad on minu

Meil on jõekaldas kõrgem küngas, kuhu kevadel 10-11 paiku hommikul paistab suur soe päike. On rutiiniks igal ilusal päeval sealt läbi astuda. Miia korjab ülaseid või neid-lillasid-lilli ja meie Johaniga istume mättal ning mängime näiteks oksaviskamise või käbiloopimise mängu. Ma ei liialda, kui ma ütlen, et sellel künkal tundub mulle iga päev, et aeg peatub meie jaoks. Seal on nii vaikne, natuke metsik, on jõgi, on päike ja meie kolm.

Täna viisin ma nad Kolka, mõisaparki, et nad teaks, kus mina oma lilled korjasin emadepäeva paiku. Kümme aastat on ikka pikk aeg, et üks koht saaks muutuda. Sild on kadunud, see maja sealt pargist on kadunud, allikas on kuidagi kokkukuivanud ja tiik natuke õnnetu. Ka meelespäid ei leidnud ma enam kusagilt. Aga siiski oli hea kodune tunne, ikka veel. See teadmine, et mina seal lapsena lilli korjasin mõjus Miiale kuidagi nii pühalikult, iga lille ette rääkis mulle, kuidas ta teeb sama, mida mina ammu ammu.

Pärast lõunal pakkisime end autosse ja sõitsime linna. Käisime jalutamas, mängimas, sõime jäätist ja ostsime kleepekaid. Jälle meie kolm. Muidugi oli natuke väsitav, sest kuigi Johan matkas pikad maad jala, pidin ma teda ikka tassima ka, aga kõigil oli mõnus. Keegi ei väsinud, jorisenud ega kurtnud.

Ma olen rohkem teadvustanud, et kogu selle raske ja keerulise ja segase aja juures on lapsed meeletult toetavaks teguriks, ma saan läbi nende palju positiivset energiat tagasi. Varem võis see teisiti olla, ma kandsin oma negatiivse neile üle. Parem on siiski koos õue minna ja meie võlukohtades saan ma aru, kui tühine on kõik see, mis mind varem kippus vihastama.

Pidude pidu

Laupäevane klassikokkutulek oli minu viimase nelja aasta pidude pidu. Peale laste sündi ei ole ma nii palju rummi-cocat joonud ja hommikul peale kella kuute magama läinud. Uni jäigi napiks kolmetunniseks, sest kodu ju ootas. Ma olen veel isegi täna pisut uimane, kuigi eilne saun oli kosutav ja öösel sain magada.

Aga minu meelest oli see kõik seda väärt. Klassikokkutulek on nagu suguvõsakokkutulek. Me teame teineteist sada aastat (paljud ju olid lasteaiaski koos), samas me ei kohtu tihedalt. Kuid kui kohtume, siis on kõik loomulik ja lihtne. Alguses on natuke vaiksem ja lõpuks jutustavad kõik kõigiga. On asju, mis on muutunud ja on asju, mis ei ole muutunud. Ajajärk on selline, kus paljudel on väikesed lapsed tulemas või kodus ootamas, seepärast on ilmselt loomulik, et lastejutud olid tugevas ülekaalus. Aga ka tööjutud, reisijutud, klatšijutud. Loomulikult meenutused kooliajast ja õpetajatest. Ühist on meil rohkem kui erinevusi. Keegi ei tahaks meist enam olla 18, enesekindlust on kogunud kuhjaga ja nii mõnedki eelarvamused kaaslase kohta said kummutatud, sest kümne aastaga on toimunud tohutu muutus. Samas jutustas meile J. ikka schwarzeneggerist. Muideks, nüüd ma tean, et L. ei aidanud meid matemaatika- ja füüsikatundides sellepärast, et ta tahtis panna meid ise mõtlema, me olime kindlad, et see oli puhas kius!)

Kõik oli naljakas ja kõik ajas naerma veel koduteelgi. Tihti ei jaksaks, aga seda pidu ma küll ei kahetse.

 

Mu käed ja õlad valutavad

Oli selline nädal nagu ma tahtsin. Võtsin vabamalt ja tegelesin jooksvate kiirete asjadega ning ühe artikliga. Tähtaeg oli täna ja esitatud ta ka sai. Järgmisel nädalal võtan järgmise ette, millega tahaks ühele poole saada.

Nädalavahetus kujuneks tõeliseks idülliks. Reedel oli Priidu sünnipäev, mis oli hubaselt pereringis. Laupäeva-pühapäeva veetsime õues, toas vaid magasime. Tänu Priidu sünnipäevale ei pidanud ma isegi süüa tegemas käima, sest külmkapis olid peo jäägid ootamas. Riisusime ja tegime peenraid. Priit ehitas mulle imearmsad kastikesed, kuhu sisse maitsetaimi ja ürte kasvama panna, et astun õue ja nopin kohe rukolat pitsa peale vms, ei pea peenarde vahele jooksma. Mõnus. Panime Miiaga seemned mulda juba ka, ma ei tea, milline lõpptulemus olema saab, sest Miial oli oma arusaam, kuidas seemned tuleks mulda panna. Loodan, et ikka kasvama hakkavad. Igaljuhul valutavad mul toimetamisest käed ja õlad ning peopesades on rakud. Aga see on selline hea ja soe väsimus ja tahaks veel.

Alles nüüd võib öelda, et lutt on meie majas unustatud teema. Olen isegi viimased ööd magada saanud ja kaks hommikut suisa poole kaheksani. Täna hommikul läks mul juba suurest magamisest uni ära ja lugesin telefonist uudiseid, kui teised veel magasid. Ma jah tean, et selle lause välja hõikamise peale ootab mind kohutav öö ja nädal aega tralli. Nagu tavaliselt, kui julgen öelda, et midagi on hästi. Kuid sellisel juhul on see tingitud millestki muust, kui kadunud lutt, sest ma näen, et seda ta enam tõesti taga ei otsi. Kõik elanikud meie majapidamises on hetkel “emmed”, välja arvatud Miia. Olgu siis vaja isa või vanaemat-vanaisat, kui kõvasti “emme” hüüda, siis saavad kõik aru, keda hetkel vaja oli.

Mul hakkab ilmselt viimane täisnädal, mil ma olen väga väikese koormusega tööl. Mul on sellest isegi pisut kahju. Olen peaaegu neli aastat olnud tööl graafikuga, kus töö on nagu hobi eest, tunde ei loe, sest nagunii on ületunnid. Kui ma Miia ja Johani vahepeal väikese koormusega olin, siis ma teadsin, et see on ajutine, sest Johan oli juba tulemas. Aga nüüd on nagu päris ja lõplik, peaks nagu suureks saama jälle. Kuid kaks palka on kaks palka.

Tegelikult on kõik peachy, kui poleks mure pea kohal ühe lähedase pärast. Ma olen läbi tudeerinud inglise keelse teaduskirjanduse diagnoosi teemadel ja olen nii tark valdkonnas. Ja nii mures.

 

 

Täiesti hull nädal

• Kõigepealt läksin ma nii katki, et ma ei saanud enam aru, kuidas ma sellest välja tulen;
• Siis ma nutsin peaaegu terve öö;
• Siis ma nutsin natuke järgmine päev;
• Siis ma rääkisin, kuulasin, kirjutasin, mõtlesin, vabandasin, mõistsin ja ei mõistnud;
• Siis kohtusin ma ühel ja samal päeval M.-i väikestega ning B. omadega ja see oli meie omadele meeldiv vaheldus;
• Siis mul oli ettekanne e-Ülikooli kevadkonverentsil. Ma kartsin ja kui veel piisavalt hirmus ei olnud, pandi mulle külge mikrofon, sest tegemist on otseülekandega. Mõtlesin, et pole viga, keegi nagunii ei vaata. Kui veel ikka kõige hirmsam ei olnud, astus uksest sisse Stephen Downes ja kuulas meid tõlkega ja siis ma mõtlesin küll, et ma tahaks uksest välja;
• Siis ma kuulsin nii-ii mitu korda, kui hea ja huvitav ettekanne mul oli. Esimest korda tulid võõrad inimesed minuga rääkima ja kiitma;
• Siis kuulsin ma veel rohkem kordi, kui hea ma välja näen, kuidas mind ei tunne ära ja kuidas lapsed on minust välja pigistanud kõik, mida annab;
• Siis ma käisin Miiaga linna vahel, nautisime kevadet, käisime kohvikus, isale kingitust ostmas, keskuses ja keskuses sai Miia on Sebastianile maasikaid pakkuda;
• Siis ma võtsin elus esimest korda konverentsile esitatud artikli tagasi, sest ma polnud rahul ja ma ei taha sellisel tasemel artiklit oma doktoritöö juurde. See käis ka suure emotsiooni saatel, muidugi;
• Siis mingil põhjusel ei maga Miia enam hommikuti kaua ja ärkab kuue paiku, kuid päeval väsib ära ja tekitab rohkem väljakutseid meile;
• Siis ma sain aru, me oleme vanaks saanud, kui klassikokkutuleku ümber on sada meili seoses menüüga. Viimane korralik kokkutulek oli kohas, kus polnud elektrit ja söök tehti õues valmis, polnud üleplaneerimist, ülemõtlemist, ülereageerimist. Mis meiega järgmiseks kokkutulekuks juhtub?
• Siis Johan hakkas isa-lapseks ja täna ei sobinud enam minuga isegi süüa. Rääkimata sellest, et ma saaks teda süles hoida, kui Priit on lähedal või mängida temaga. Kas ma saan poja tagasi?;
• Siis eile oli mul kõige halvem tuju üldse maailmas ja ma terve päeva näägutasin abikaasa kallal. kui keegi eile Õnne 13 vaatas ja nägi, kuidas Jane käitus oma mehega, siis mina olingi selline eile. Seda vaadates ajas mind lausa naerma, et kui teemasse üldse saab minna
• Siis täna sai õues riisuda ja see pakkus suure naudingu selle nädala kõrvale. Ja mustikamuffinid!

Mulle öeldi sel nädalal, et minus on nii palju emotsiooni. On jah ja vahel on endalgi raske. Aga see ma olen. Hea ja lohutav on näha, et järgmine põlvkond on samasugune. Jaksu abikaasadele, sõpradele ja töökaaslastele, kes kunagi Miiaga põnevaid radu koos saavad käia  

Ma kaks nädalat “puhkan”. Ehk tegin hästi palju tööd ette ja tegelen ainult oma kahe üliolulise artikliga. Kui plaanipäraselt läheb, muidugi.

ma nii ootan kevadet

Minu jaoks tuleb kevad selgelt liiga aeglaselt. Ma sain Viinis aimu kevadest ja siin on ikka väga nukker see lugu. Tallinnas veel kuidagi, aga maal on rohkem lund, seejärel hunnik soppa ja siis natuke kusagil paisatab midagi, kust võib kunagi hakata rohetama muru. Vähemalt saab jälle natuke aega õues käia. Meil on maja ees väikesed kivid ja seal enam lund pole ning Johan on sügavas vaimustuses kividest, ta võiks neid lõputult korjata ja visata. Lisaks kui neile näidata, millised jõed voolavad mööda külavaheteed alla poole, kilkavad mõlemad suurest rõõmust ning teevad oma kiiremaid jooksusamme, et sinna pritsima minna. Ma ei pea ilmselt lisama, et rohkem kui vett, on seal soppa. Lisaks ma ei pea vist lisama, et Johani jooksmine praegustes teeoludes ei saa lõppeda muud moodi kui kukkumisega.

Lisaks sajab vihma ja lörtsi ning nädalavahetuseks lubab samasugust nukrat ilma. Samas ei saa ma salata, et kui ma täna hommikul õue astusin, et tööle sõita, siis tervitas mind vapustavalt ilus linnulaul ja see oli selgelt kevadise tooniga. Ning muidugi väga valged õhtud on kasuks. Oleks vaid juba soojem, sest nii kohutavalt tüütu on see kahe lapse riietamine paksudesse õue riietesse.

Ma ootan, et oleks juba nii soe, et viskame mõned riided peale, jookseme õue, võtan kohvitassi kaasa, vahe peal riisun natuke või vaatan peenraid, siis lonksan sooja kohvi peale ja lasen päikesel end paitada. Ma tahan lihtsalt rahu, natuke rahu. Neid, kevadet ja rahu.

 

Proovi rohkem hetke nautida

Nagu öeldud siin korduvalt, on praegu üks keeruline aeg. Ükskõik, mis nurga alt vaadata, ikka on midagi hetkel sassis. Kogu selle sagimise-paanitsemise-muretsemise-kurvastamise kõrvalt ei jää enam kuidagi mahti nautida hetke.

Käisime täna poes ja kui tagasi tulime oli päike juba loojumas. Eriline kevade lõhn oli õhus ning jäime korraks kõik välja. Meie külavahetee muuub kevadel jõeks ja praegu hakkab juba plöga kohta sisse võtma, mis tähendab, et kõik on paksu lume-vee segu täis. Lapsed jooksid täiesti ennastunustavalt sinna sisse, nad kllkasid, nad naersid, nad nautisid ja meie naersime. Mina püüdsin Johanit kuidagigi kapuutsist kinni hoida, muidu oleks ta ilmselt kõhuli olnud seal esimese sekundi jooksul. Miia tegi oma parima, et lihtsalt pritsida ja hüpata. Esimene mõte on, et te saate märjaks. Teine mõte on, et te saate mustaks. Nii pagana lihtne on olla koguaeg tõre ja mõelda, et midagi läheb katki, kukub pähe, saad märjaks, mustaks ja jääd haigeks. Kuid see nakatav rõõm, mida täiskasvanul enam pole, seda peaks siiski suutma säilitada neil nii kaua kui võimalik.

Üldiselt on iga päev mul üks hetk, mida ma naudin. Kui ma panen lapsed magama, telekas on kinni, kõik on pime ja vaikne ja ma lihtsalt olen voodis. Ma kuulen, kuidas Priit all midagi toimetab. Eriti tore on, kui vihm katuseaknale krabistab, sirutan varbaid ja tõmban teki ninani. See on see hetk, mil ma mõtlen kõik mõtted läbi, mõtlen, kas võtan arvuti ja teen tööd või loen või vaatan hoopis filmi ja panen arvuti kinni. Või jään hoopis magama. Viimasel ajal ei jõua ma kuidagi selle “oma” hetkeni, ei jõua selle nautimiseni, vaid kohe hakkan midagi arvutis tegema. Kuid tuleb leida aeg endale ja mõelda oma mõtted läbi, mis õhtuks võtavad tavaliselt pisut väsinud hoiaku.

Hommikul, kui me päevariided selga panema, oleme pestud ja kammitud, söödud ja nõud pestud, läheme me üles. All on veel natuke jahe, sest all ongi hommikuti jahe, kuid üleval on juba mõnusalt soojaks läinud. Telekast tuleb Water Road School, mida ma olen vaikselt vaatama hakanud. Miia hakkab kas värviraamatut värvima või teeb midagi vaikselt mänguasjades, Johan toob mulle voodi peale oma asju. Vahel me lihtsalt pikutamegi Johaniga, ta tuleb mulle lihtsalt kaissu. Kõik on kuidagi vaikne ja voolav – mina ei korista, tee süüa, pese pesu ja laste mängud on veel vaiksed ja tagasihoidlikud. Peale seda lähme alla, hakkame toimetama ja päev saab justkui hoo ja mürgli sisse. Kuid see hommikune vaikne 45 minutit soojas ja õdusas toas on üks mu päeva lemmikhetki.

Eile olid teise maja omad ja Miia nõbu oma isaga meil, kui Priit kõigile sinimerekarpe veinikastmes vaaritas. Meie väike tuba oli täis sagimist ja elevust, mürglit ja säutsumist – kellele taldrik, kes ei söö karpe, kes tahab saia, kus on klaasid, mida sööb Johan jne Kui korra astud kõrvale seltskonnast ja vaatad, mis toimub sinu armas kodus, siis saad aru, kui hea see on, et on keda oodata. Kui hea see on, et on keegi, kes ootab.

Kõik on jah nii ülepea praegu, aga nii hea, kui ikka säilib veel oskus hetke märgata ja nautida.

 

Mina ja minu juhendaja

Ma olen kunagi juba siin paar head sõna öelnud oma juhendaja kohta, aga mul on veel midagi öelda.

Eile ma istusin vannitoa põrandal ja nutsin nagu väike laps. Ma ei oska öelda mille pärast , igaljuhul mitte seepärast, et ma tema tagasisidet hinge võtan või arvan, et ta materdab ja mustab mind. Vaid sellepärast vist, et miks mind piitsutatakse nii hullult, kui teistel läheb tunduvalt kergemini. Meil on seal veel doktorante ja kes neile ütleb koguaeg, et nii ei saa, vaata veel, vaata rohkem, loe ridade vahelt, vaata teistpidi, pane teised prillid, proovi nii, keera kõik tagurpidi ja loe siis uuesti jne jne. See tundus mulle eile õhtul nii ebaaus, et ma nutsin nagu keskkoolis. Tegelikult sain ma koguaeg aru, miks ta minuga nii teeb, tegelikult sain ma koguaeg aru, et nii lähebki asi paremaks, nii saabki sõnum suurem, nii ongi huvitavam teistel lugeda. Lisaks algab ja lõppeb iga lause sõnaga SPSS, mis juba iseeenesest rikub mu tuju, sest mulle meeldiks olla pehmem, sest nii on lihtsam ja mugavam.  See tunne, et miks just mina, oli eile nii rõhuv. Ma andsin endale lubaduse, et ma ei küsi enam koguaeg tema abi. Ja, et ma ei tegele selle artikliga vähemalt kaks nädalat. Feilisin.

Peale ööd, kui kaks last olid nohus olnud ja ei maganud üldse, läksin ma tööle. Võtsin lahti tema tagasiside ja oma failid ja selle hirmsa SPSSi. Siis olin ma jamas, sest ma ei osanud SPSSis vajalikku sooritada. Lugesin õppematerjale ja ma ei saanud midagi aru ning tegin skaibis klõps-klõps juhendaja nime peal ja küsisin jälle abi. Seejärel ma vabandasin, et ma olin ebastaabiline ning ta ütles mulle, et ta on samasugune – viskab nurka, kui miski ei sobi, siis mõtleb, et ma siiski proovin ja vaatan ja lähebki elu edasi. Kas ma ütlesin, et ta ütles, et ma olen tegelikult andekas? Niimoodi koos rahulikult arutades sain oma hirmsa korrelatsioonitabeli tehtud. Ja ma peaaegu näen, mis nende numbrite taga kirjas on.

Igaljuhul, ma ei ole kerge juhendatav, sest ma olen nii kärsitu, emotsionaalne ja habras. Kuid ma olen nii tänulik, et ta on minuga nii kannatlik, arvestades, et ta on ise sama emotsionaalne ja habras. Seega kui ta samamoodi laseks vahel emotsioonid lendu minuga, saaks nalja. Ükskord saigi tegelikult, peaaegu pidi meie koostöö otsa saama ja me pidime end kiiresti kokku võtma. Meili teel suutsime korraliku segaduse korralda küll. Aga see, et me teineteist mõistame nii töös (negatiivne tagasiside, tunnustamisvajadus jms) kui eraelus (töötav ema, sest me mõlemad teame, mis tähendab tööd teha vasaku käega, kui laps magab süles), ongi meil asjad toimima pannud.

Unejuturaamatu soovitus

Miia sai eelmiste jõulude ajal kingituseks raamatu ”366 Unejuttu Väikesest Punasest Päkapikust”. Mulle tundub, et see meeldib talle, vähemalt me loeme seda igapäevaselt ja eile pani ta selle raamatu oma kaissu magama teki alla. Kuid mida ma tegelikult tahtsin öelda, on see, et mina ise soovitan seda raamatut, sest seda on väga soe lugeda, lisaks tundub mulle, et see Väike Punane Päkapikk on nagu Miia ise (loe: keskmine kolme-aastane, kel on suur mina-avastamine käsil), jutud on mõnusalt lühikesed ja imeilusate piltidega ning teemadering on tuttavalt igapäevane nagu poemängimine jms. Raudselt meie lemmik siin.

Kvaliteetpäev

Käisin keskusega Soomes ja lapsed olid Priiduga kodus. Hommikul ärkasin kell pool 6 ja magama jäin uuesti järgmisel öösel kell pool 3, seega oli minu jaoks väga pikk ja väsitav päev. See oli ka põhjus, miks ma viimase hetkeni kahtlesin, kas ma ikka lähen. Lisaks ma külmetasin end natuke, kui Soomes ülikooli poole liikusime, olen teist päeva kohutavas nohus ja peavalus. Täna on juba inimlikum, eile ma lugesin tunde ühest unest teiseni. Kuid kui see kõik kõrvale jätta, oli mul super päev.

Esiteks see, et ma olin lasteta. Ja isegi kui Priit oleks olnud, siis oleks ikka muretsenud, et kas lastel on vanaemadega kõik korras, aga kuna lapsed olid Priiduga ja koos, siis ma ei muretsenud nende pärast. Ma nautisin südamest laeval hommiku- ja õhtusööki, kohvikus käimiseid, koosolekuid, vestluseid ja isegi ühistranspordiga sõitmist rahus. Üks asi on see, kui ongi perereis ja oled selleks valmistunud, et päev on natuke teistsugusem. Teine asi on töökaaslastega väljasõit, mille sa tegelikult veedad oma lastega muid asju tehes.

Teiseks suhtlemine. Ma võin küll keskuses keskmiselt korra nädalas käia, aga ma lähen ainult sooviga kasutada aega võimalikult palju töötamiseks ja seetõttu ma ei suhtle ka eriti. Ja msns võin ka tsättida kellegagi igapäev, aga see pole ka see. Ma südamest nautisin terve päeva vältel inimeste keskel olemist ja jutustamist nii tähtsatel kui tühjadel teemadel. Näiteks prl L.-ga käisin ma vist elus esimest korda kohvikus, ma isegi ei teadnud, et ta armastab sama palju kui mina shokolaadikooki. Ja nii edasi.

Olgugi jah, et ma olen füüsiliselt täiesti kurnatud, sain ma emotsionaalselt hästi palju jaksu juurde.

Minu armastuse Londoni vastu on keegi ära sõnastanud

London on minu ja Priidu ühine armastus. Korduvalt on meil palutud sõnastada see miski, mis meid Londoni puhul paelub ja ma ei ole osanud seda kunagi sõnadesse panna ja vahel olen nagu isegi kimbatust tundnud, kui öeldakse, et tavaline suurlinn meeletu massiga. Igaljuhul lappasim ma täna kodus raamatut “I never knew that about London” (C. Winn). Ja sealne eessõna sõnastabki selle, mida mina tunnen ja autoriga jagan:

London is whatever you want it to be.

It is one of the greatest cities on earth. It stands on the Prime Meridian and draws in the best from East and West. It sits at the centre of Time and the world sets its watch by London’s Big Ben.

London is built on commerce and trades with the world. It gave the world modern banking, the stock exchange and insurance and it remains the world’s financial hub. London is home to the Mother of Parliaments and has given sanctuary to ideas, to freedom of speech and thought, to religions and refugees from across the globe. London has the best theatre, the greatest concentration of museums, opera and art; a musical and literary heritage second to none. London has the first underwater tunnels, the first and biggest underground transport system, the first international exchange, the highest Ferris wheel, the biggest dome, the loftiest church. London has over 2,000 years of history. It has survived pestilence, fire and war. It has Roman walls, Norman towers, Tudor palaces, Renaissance splendour, Georgian loveliness, Victorian grandeur, breath-taking modern wonders.

There is pomp and ceremony and spectacle, and yet London is also intimate with quiet corners, crooked cobbled streets, winding alleyways and sunny squares. It is the most liveable-in of all cities with more green spaces than any comparable metropolis, and gardens everywhere. London is its people and its characters who meet here from every corner of the planet. London cannot be tamed. All you can do is revel in its richness and enjoy the adventure.

Kui sa nii ei tundnud Londonis, siis ei suuda mina paremini sind veenda, see kirjatükk ütleb kõik. Kui tundsid sama, siis ilmselt ei küsi sa minult, et mis seal Londonis nii erilist on. Uskumatu, et vaid neli kuud on oodata.