mina meeldin sulle ja sina meeldid mulle

Mõnes suhtes on algusest peale selge: sina meeldid mulle ja mina meeldin sulle ning hoolimata asjaolust x, y või z, ei vähenda see asjaolu, et sina meeldid mulle ja mina meeldin sulle. Asjaolud on siis erinevad, nt, eraldi elamine, palju vaidlusi, erinevad hobid, erinevad arusaamad tööst, midaiganes. See teadmine on suurele osale inimestele vajalik, eriti aga minusugustele naistele (need ebakindlad ja haprad hinged). Mul oli äsja vestlus ühe hea sõbraga, kes on pooleldi suhtes ja pooledi mitte. See “pooleldi” viitaski sellele, et hetkel ei ole see asjaolu vähemalt ühele neist selge, et mina meeldin sulle ja sina meeldid mulle.

Oma abikaasaga sai mulle see asjaolu selgeks esimese hetkega. Meie tülid võivad olla väga dramaatilised, emotsionaalsed, vahel ka koledad ning ma võin juba mõelda, et peame lahku minema. Tegelikult ma tean, et see hetk ei muuda asjaolu, et mina meeldin sulle ja sina meeldid mulle. Ma tean seda une pealt ja 8aasta jooksul pole ma pidanud sekunditki mõtlema, et äkki ma ei meeldigi talle.

Oma eelmises suhtes ei olnud algusest peale selge asjaolu, et mina meeldin sulle ja sina meeldid mulle. Pärast iga tüli ja arusaamatust olin ma kindel, et ma ei meeldi talle enam. Tegelikult olin ma kogu suhte väga ebakindel just nimelt sellepärast, et mul ei olnud arusaama, et olgu meil ükskõik milline tüli, arusaamatus, probleem, elumuutus jne, sa meeldid mulle sellegi poolest. See tunne on saatnud mind ka meie hilisemas suhtluses, kus kõik on küll taandnud sõprusele – aga ka seal kipub meil tülisid tulema ja iga tüli ajal ma mõtlen, et tegelikult ta ei taha mind oma sõbraks. Kuni nüüd, alles hiljuti, mõne päeva eest, ütles ta mulle sõnad, mille mõte seisnes selles, et me võime ükskõik kui palju kraagelda, see ei muuda enam midagi, kõik on paigas. Kui ma oleks seda kuulnud aastate eest, oleksin ma natuke tervem hing, arvan. See lahendas nagu kõik ära, pärast seda ma isegi ei viitsi jaurata, nagunii midagi tõestama ei pea.

Üks tööalane suhtlus algas mul raskelt, meil ei klappinud kohe kuidagi. Oli palju möödarääkimisi, mida mõlemad võtsime isiklikult. Selle asemel, et neid omavahel lahendada tegelesime teineteise mustamisega, valdavalt seljataga. Mingil hetkel see siiski lahenes. Nüüdseks oleme saavutanud staadiumi, et mina meeldin sulle ja sina meeldid mulle ja seda ei muuda asjaolu, et me alati ei näe asju ühtemoodi. Me võime minna isegi teravaks ja pooleks tunniks solvuda. Aga siis tuleme teineteise juurde tagasi ja lahendame jutu asjalikult, konstruktiivselt ning sõbralikult. Tegelikult on ta mulle kallis.

Samas on mul üks teine tööalane suhtlus, kus arusaamatused ning möödarääkimised igakorraga vähendavad seda “mina meeldin sulle ja sina meeldid mulle” fakti. Iga arusaamatus tekitab minus tunde, et nüüd ma meeldin talle vähem. Tihti näen vaid mina arusaamatust, tema isegi ei näe seda. Või kui näeb, siis see läheb hetkega mööda. Aga ma lihtsalt ei taju seda, et olgu kui eriarvamusel me tahes, sina meeldid mulle ikkagi ja mina meeldin sulle ikkagi.

Minu jaoks ei ole alati see veenev, et teod räägivad rohkem kui sõnad. Minu jaoks loksuvadki asjad siis paika, kui keegi veenvalt mulle ütleb, et kakleme palju kakleme, see ei muuda midagi. Esimesed kolm näidet on selle varem või hiljem mu jaoks sõnastanud. Viimane veel ei ole. Ma loodan, et mu pooleldi-suhtes olev sõber kuuleb ka selle kinnituse ära, et kõik ebakindlused maha jääksid ja teineteist nautima saaks hakata.

Uued pruudid

Head tuttavad lähevad lahku. Saad ehmatusest üle, eludega liigutakse edasi, suhtleme mõlema poolega edasi, aga eraldi. Ühel hetkel liiguvad nemad või üks neist ka edasi ning mängu tulevad uued kaaslased. Meil käis eile selline pooleldi uus ja pooleldi vana paar külas. Ma ei saa salata, et olin ettevalmistudes pisut ärevuses, sama situatsioon oli pool aastat tagasi teises koosseisus, ma pean ju nüüd kuidagi harjuma jälle. Tegelikult sujus kõik kenasti, külalised olid heasüdamlikud ning toredad ja kui ma enda egost “uus situtsioon ja ma ei tea, kuidas sellele reageerida” üle sain, siis mõistan, et selline ongi tavaline maailm ja ilmselt ei ole ma viimast korda selles situatsioonis, kus keegi partnerit vahetab.

Kuna meil endal ka suguvõsas käsil noorte inimeste lahkuminek ja eluga edasi minemine, siis ma mõtlen, et kui mina siin niiöelda hea tuttavana pisut pabistan, et kuidas “see uus” nüüd on, siis üsna ebamugav võib olla sellises situatsioonis vanematel. Võib olla “ebamugav” polegi õige sõna, vähemalt mitte negatiivses toonis, vaid pigem “kohmetu”? Võtavad nad ju kellegi sisuliselt oma perre, parimal juhul peavad teda “tütreks”/”pojaks keda mul pole kunagi olnud”. Peagi liiguvad noored edasi ja kas siis tuleb “see uus” omaks võtta?  Kas sellepärast tuleb “see vana” perekonnast välja kirjutada? Südamest ei kirjuta ju käsu peale välja.

Selline lugu siis. Mitte niivõrd inspireeritud neist headest tuttavatest, kellest lugu alguse sai, vaid vist sellest perekondlikust lahkuminekust, mis on puudutanud sügavamalt ja teravamalt.

Reisidest siin ja seal

Oleme Priiduga tegelikult üsna palju reisinud, mõtlesin nüüd teha väikese tagasivaate.

Meie kõige esimene ühine reis oli aastal 2004. aastal Soome. Saime hästi odavalt piletid ja olime päeva Helsinkis. Olime vaesed tudengid, kes ei saanud endale tarbimist ja kohvikukultuuri nautimist lubada. Meil olid isegi võileivad kaasas, mida me kusagil pargipingil sõime ja siidrit peale jõime. Paistab, et siidrit jaksasime Soomest osta. Aga see polnud oluline, oluline oli see esimene eemalolek.

Meie pulmareis oli meie järgmine reis ja seda siis Londonisse. Kuna me ei teadnud, mis meid ees võib oodata, siis polnud meil ka erilisi ootusi, kõik oli suurepärane nagunii. Nüüd ei kujuta enam ettegi, et olen Londonis, aga peatun terve see aeg Greenwichis ehk siis peaaegu tund sõitu kesklinnast. Sel hetkel tundus see aga lagi, ostsime poolakatelt kala-kartuleid, väikesest poest siidrit-õlut ning istusime suure laane peal pingil öösel ning tundus, et elu ei saagi olla parem. Või teine situatsioon, kui olime Prantsusmaal Lille’s. Öö enne koju tulekut, olime sõitnud terve päeva, umbes 700 km. Kõhud olid tühjad ja jõudsime sellesse pisikesesse Lille külla või asulasse. Süüa sai vaid kohalikus pubis täidetud baquette’i. Hotell oli selline rekkameeste stiilis hotell, kus iga tuba on eraldi sissepääsuga õuest, administraatorit pole, võtmed käisid kuidagi mingis postkastis, tuba on nii suur nagu laevakajut ning täpselt samasugune dušhinurk nagu laevas võtabki pool toast ja voodist astud otse õue. No ja see pisut kuiv baquette ja veel kuivem hästi odav vein ning meie istumas hotelli trepil sel suvisel ööl – no ei ole võimalik sõnadesse panna seda tunnet, et miski ei saagi parem olla.

Veel käisime Londonis 2007. aastal ja 2009. aastal. Viimasel oli Miia ka. 2007. aastal sai London meie omaks, siis me leidsime selle, mille olemasolust me pulmareisil suurt aimu ei saanud. Kui Miiaga käisime, siis me enam midagi uut avastama ei läinud, kuigi tahtmatult avastasime ikka, siis me läksime lihtsalt vana, hea ja tuttava juurde. Ma isegi ei tee katset kirjutada siia, miks London on “meie”, sest ma ei oska seda sõnadesse panna, ta lihtsalt on.

2007. aastal käisime jõulude eel Prahas. Seal oli juhtus meie reiside kohta midagi täiesti ebatavalist. Tavaliselt me ei käi südamest pidutsemas, joome klaasi veinil kusagil söögi kõrvale, naudime pargis siidrit õhtul või võtame hotelli midagi kaasa näksida. Tol õhtul me teadlikult lõime end üles, seejärel läksime hotelli taevabaari tuju tekitama ja siis suundusime linna vahele. Meil oli ettevalmistatud nimekiri kohtadest, mis meile võiks sobida ja nii me nendega tutvusime. Lõpuks tantsisime me Praha menukaimas ööklubis 80. muusika korrusel (seal oli 6-7 korrust erinevate stiilidega), koju läksime taksoga, kaasasoleva raha olime maha pidutsenud, Priit läks ülevalt raha tooma ja mina istusin taksos nagu pant, et raha ikka saabub. Hommikul läksime rämpstoiduga tuju tõstma. Täiesti ebatavaline ja kordumatu üritus.

Absoluutselt mõnus reis oli Umea, 2008. aastal, kui juba Miiat ootasin. Olime projekti koosolekul ning Umea Ülikooli juures oma magistritööd kokku kirjutamas. Kirjutasime muidugi ka, iga päev olime paar tundi raamatukogus. Aga tegelikult olid lahedad need õhtud, kui vaatasime Joey dvdsid hotellis ja ma ei oksendanud enam ööpäevaringselt ning saime endale head paremat ettevalmistada filmiõhtuks. Hotell oli meil jumalikult armas ja väike, kus hommikusöögi lauas oli otse ahjust tulnud ciabatta ja see maitses heeringaga nii hea. See oli teistsugune reis, kus ei käinud vaatamisväärsuseid vaatamas, shoppamas või maitsenaudinguid otsimas, see oli selline nagu kodune elu teises keskkonnas ja see keskkond oli nii kustumatult armas, et ma läheks iga kell sinna Põhja-Rootsi ülikoolilinna tagasi.

Meie teine armastus Londoni kõrval on Porto. Kui mul kunagi oleks korter Portos vaatega jõele.. Sealt mul on meeles kolm kustumatut maitsenaudingut. Esimene täpselt jõe kaldal portveini keldrite juures, vaatasime jõel vuravaid turiste vedavaid praamikesi, nautisime portveini ning suupiste taldrikut. Ma väljendan end nüüd väga matslikult, ma ei viitsi õigeid sööke välja otsima hakata, aga taldrikul oli Portugali vorst, mida serveeritakse põlevana, nii ta küpseb, siis oliivid ja leib, mis oli pisut pehmem ja “toorem” kui meie leib. Miia oli vaevu aastane, istus laua peal, teenis lõuna-eurooplaste käteplaksutusi ja ninnunännutamisi ning popsis oliive. Teine oli õhtusöök ka peaaegu jõe ääres koos Mardi perega. See oli pisut peenem koht ja seal sõin sardiine. Aga oli juba suhteliselt öö, oli täiesti pime ja selline suvine Lõuna-Euroopa lõhn ja jutuvadin. Hästi mõnus. Kolmas oli eriliselt autentne kohalik söögipaik, kus oli miljon lauda üksteise otsas, palav, pisut umbne, kus inglise keelt keegi ei rääkinud suurt ja kus klaas valget veini tähendas hullu laari veini kahe peale, kus praad oli üüratu ja maksis hästi vähe. Sõime valget kala, mis oli väga tõenäoliselt tursk. Veel on mainimistväärt veel tegelikult meie õhtused piknikud rõdul, kui Miia juba magas ja istusime meeletult odava veini ja suupistetega. Ning üks kohvik, kus toodi Miiale lihtsalt ilusate silmade eest magustoit, mis oli meie mõistes keedukreem korvikese sees. See reis oli raudselt maitsenaudingute reis, sest lisaks käisime me veel ookeani ääres  kala söömas ja nautisime kohalikku Francesinhat. Boonuseks meeletult ilus linn, sõbralikud inimesed ning see suve ja õhtu lõhn, mida ei ole igas linnas.

Türgi oli ka selline koht, millest võiks olla midagi rääkida, aga esiteks oli projekti koosolek ajal, mil ma 24h ööpäevas oksendasin, sest ootasin Miiat. Mind aitas võib olla vahel vaid coca-cola ja seda oli sealt peaaegu võimatu leida. Lisaks tabas linna samal ajal meeletu lumetorm, mis tegi üldse liikumise ebameeldivaks. Kuna ma seal midagi sobivat endale süüa ei leidnud ja pikalt vihkasin kebabi (sest selle välja oksendamine on õudne), siis ma ei hellita end oletusega, et kui ma suvel läheksin sinna, oleks võib olla vahva. Sellest mul on pisut kahju, et ma oksendasin ka terve aeg, kui käisime Musta Mere kaldal kala restoranis, vähemalt need road tundusid isuäratavad ning siin mul puudub võimalus neid maitsta ja raki kaudus ka kiiresti laualt. Aga jah, kuna mul oli ikka väga hull olla, siis ma ei usu, et mulle seal nüüd meeldiks

2009. aastal Viini reis tõotas ka palju, aga jäime kõik kolmekesi haigeks ning olime hotellis pikali maas. Kuigi, see on reis, kus ma siis maitsesin kebabi jälle ja sellest hetkest ma armastan kebabi ja ma maitsen igas riigis kebabid ära ning sellist nagu Viinis pole ma rohkem saanud. Olen küll väga häid saanud, aga sellist.. jah. Suured ootused olid mul ka struudlitele ja Viini šnitslile, mis said järgi proovitud, aga nende pärast tagasi ei lähe. Me siiski jõudsime ära külastada kuulsa Schönnbrunni Lossi, mis oli muidugi ilus. Sama palju meeldis mulle ka Moodsa Disaini Muuseumi õue alal mugavates toolides pikutades jäätist süüa.

On olnud veel umbes 5-6 Helsinki reisi ja 5 Stockholmi reisi nii kruiisiga kui mitte kruiisiga. Käisime 3kuuse Miiaga Riias jõulude eel, aga oli hästi halb ilm ja peamiselt on meeles vankri surumine läbi lörtsi ja paksu plöga ning märjad jalad. Selle aastase Amsterdami muljed on siin ja ongi vist kõik enamvähem kaetud.

Õppisin oma tagasivaatest seda, et kui oled korra juba suurema ampsu suhu saanud, siis ei lepi enam vähemaga. Ei lepiks ainult Greenwichiga. Mismõttes ei joo ma kohvi Hyde Parkis, mismõttes ei lõunasta China Townis, mismõttes ei unista Camdeni turul neid vintage-stiilis kleite vaadates, mismõttes ei jaluta läbi Oxfordi tänava ega hinga sisse seda melu. Või kuidas ma läheks reisile võilevad kaasas, tähendab jah, nad võivad ju olla, mul läheb alati kõht kohe tühjaks kui ma autosse/laeva/lennukisse/bussi istun, saangi kohe ära süüa. Aga mul peab olema võimalus käia kohvikus ja proovida ja maitsta. Armastan tõesti reisile minna, teel olla, kotte pakkida. Aga armastan ka koju tagasi tulla, kotte lahti pakkida ning pilte vaadata.

Lõhnad

On igasuguseid lõhnasid, mida taas tundes meenub keegi.

Mu vanaema, kellega ma pole kohtunud aastaid-aastaid, töötas suures kasvuhoones, kus kasvatati kurke-tomateid. Ma mäletan sealsete tomatite lõhna, ma mäletan seda lämbet-niisket lõhna, mis kasvuhoones on. Kui ma praegu võtan oma ämma kasvuhoonest tomati ja seda hammustan, siis enne jõuab minuni üks tuttav lõhn lapsepõlvest, sealt kasvuhoonest. Ja siis kripeldab, et miks asjad läksid nagu läksid ja kui kaua mul on aega, et seda siluda?

Mu vanavanaema, keda pole enam ammu, pidas kanasid. Ta keetis neile toas pliidi peal sööki, milles muuhulgas olid ka kartul ja sai vms ja see podises seal pliidil kaua.. Ja ma siiani mäletan selle kartuliplöga lõhna, kuigi ma pole seda üüratult kaua tundma pidanud..selline pisut nagu lääge..

Seal, kus ma elasin kooli ajal, olid suvedel suvelõhn. Asfalt lõhnas, niidetud muru lõhnas. Kui ma tunnen praegu niidetud muru lõhna või kui asfalt peale vihma lõhnab, meenub mulle kooliaeg, suved, rohutirtsud ja see kodu, mida mul enam pole seal.

Ema töötas mul sööklas. Mäletan, kuidas lõhnas juurviljade ruum, pisut vänge, häiriv ja vägagi ninnatungiv petersell.

Ma mäletan esimese peika sigareti-õlle-lõhnaõli segust lõhna.

Ma mäletan, kuidas ma armastasin bensiinilõhna. Kui hakkasime kuhugi jälle minema ja siis ei käidud nii palju tanklas, kuivõrd olid mingid kanistrid keldris ja kuidas ta kallas kanistrist ja bensiiniaurud levisid ja ma istusin ja nautisin..

Mäletan ema nahk-rahakoti lõhna. Ei lõhnanud hästi miskipärast.

Mul üks halb mälestus ühe konkreetse lõhnaga, mida mu mälu ei suuda unustada siiani. Nii kui tunnen, käib seest jõnks läbi ja kõik need sadaüks mõtet jooksevad peast läbi nagu ka siis.

Ma ei tea, kas asi on selles augus praegu, aga kuidagi negatiivseid alatoone tuleb meelde.. Kohe ei kutsu kirjutama piparkoogilõhnastest jõuludest vms. Mitte, et neid ei olnud.

Aastad teevad meile head

Ma nägin sel nädalavahetusel oma kolme sõbrannat, keda muidu näen üsna harva, nagu siin ükspäev rääkisin ka. Kõigepealt käisin K. poja sünnipäeval. Siis jooksin täiesti juhuslikult sülle M.-le ja tema väikesele perele poeukse peal. Ja täna käisin P. juures paaritunnisel puhkehetkel, kui lastega tegelesid teised. Aastad on meile kõigile head teinud. Mul on alati ilusad sõbrannad olnud, kuid nüüd nad on kõik eriliselt õitsele löönud – ilusad ja enesekindlad, säravad ning ning oma tegemistega rahul.

Kord ma arvasin, et 28-aastane olla on juba päris kurb, ikka liiga vana juba, olin siis 15-16 ehk. Ma ju mäletan, millal mu oma ema sai 28… Nüüd aga mõtlen, et pole paremat iga olemas, iial ei tahaks ma enam olla 15 või 18 ega isegi 22. Kõik on paika loksunud, olen ennast leidnud ja ma peaaegu hakkan varsti uskuma, et ma polegi nii kole äkki.

Mul on hea meel, et mu elus on inimesed, keda kohates on mul pärast hea soe tunne.

 

Abielust

Vaatasin täna K. nooremat õde ja tema kaaslast ning mõtlesin, et olin põhimõtteliselt sama vana, kui Priiduga koos elama hakkasin. Nad tundusid mulle täna ikka nii noored.. heas mõttes täiesti lapsed. Kui nad teataks, et plaanivad peagi abielluda, siis ma mõtleks, et kuhu teil noored kiire? Samas olin ise ju 22, kohe sain 23, kui abiellusin, ikka väga noored.. Kohe saab meil 5 a abielus oldud ja tegelikult ei kujuta ma ette, kui peaksin alles nüüd abielluma hakkama, lapsi veel poleks ja see kõik oleks ees. Küsimus polnudki meil niivõrd selles, et võimalikult vara peaks abielluma, kuivõrd selles, et ma tahtsin olla pigem nooremapoolne lapsevanem.

Varsti kannavad mõlemad lapsed kaela, juba praegu on Miia väga vahva reisikaaslane, saame jälle rohkem ringi liikuda ning pole nii sõltuvad kolmest uinakust päevas, mida meie noorem siiani teha tahab, eelistatult oma voodis. Meie oleme ikka veel noored, et avastada, otsida, leida, nautida, kogeda. Kahel esimest abielu aastat keskendusime vaid endile, tegime seda, mis pähe tuli, vahepeal keskendume neile, kes meiega siin meeldivalt liitunud on ning üsna märkamatult on käes aeg, kui neljakesi läheme uutele kogemustele vastu.

Mulle tundub, et viis aastat abiellus olla (ja üldse 8 aastat koos olla) on tänapäeva maailmas juba üsna arvestatav aeg. Muidugi ma ei räägi oma vanemate põlvkonnast, vaid eakaaslastest, kus neid paare, kes sama kaua koos on olnud, polegi nii palju. Ma ei tea, mis on õnneliku abielu retsept, ma ei tea, kuidas tappa rutiini, ma ei oska mängida mänge “kuidas panna mees endasse uuesti armuma”. Ma tean, et ma olen abielus ja ma olen õnnelik. Ma tean, et minu abielus on rutiin täiesti olemas, aga ma pole kindel, kas ma tahangi seda tappa, sest mulle üldjuhul meeldib rutiin, eriti kuna mul on väikesed lapsed, kelle puhul rutiin tagab kergemat sorti päeva. Mu abikaasa teab suurepäraselt, mida siis teha tuleb, kui mul “kõik päevad on ühesugused minuti pealt” tuju peale tuleb. Siis leiab meid kohvikust koogi ja kohviga. Ma põhimõtteliselt ei jaksa mängida mitte mingisuguseid mänge, sest ma usun, et kui keegi minna tahab, siis läheb ta ka juhul, kui ma mängin igapäev talle parimaid episoode romantilistest filmidest, tragikomöödiatest või märulitest. Küll aga tean ma seda, et edasiviivaks jõuks on põhimõtteliselt sarnased vaated tulevikule (loe: ühised unistused), nende jagamine, nendest rääkimine ja nende meenutamine.  See toetab isegi raskel ajal. Kui on kardinaalselt erinevad arusaamad sellest, kus elada, millele raha kulutada, kuidas vabaaega sisustada, mitu last peaks olema, kuidas lapsi kasvatama peaks, kus me oleme kümne aasta pärast jne, siis on raskem asi toimima panna. Ja veel tuleb meeles pidada, et  teist poolt ei tohi piirata, igal ühel peab olema võimalus tegeleda asjadega, mis talle meeldivad, huvi pakuvad ja mida ta naudib. Ükskõik, kui tüütu, naljakas, arusaamatu või kulukas seda tema asi ka pole, teeb see ta õnnelikuks ja rahulolevaks.

Ma usun, et meil on üldiselt sarnane vaade tulevikule. Võib olla mina läheks natuke kergemalt mõneks ajaks Eestist ära, kui tema, aga võib olla mulle vaid tundub nii.. Tema oleks vist nõus ära olema kuu umbes ja mina kuus kuud. Lisaks aktsepteerib tema minu ekstravagantsust olla doktorant ja lubab mul vahel arvata, et minu artikli tähtaeg täna öösel on hetkel kõige tähtsam asi üldse. Veel on ta väga toetav minu hobisse õppida küpsetama ning vahel naudinguga ning vahel kohusetundest sööb ta minu katsetusi ning avaldab õnneks väga ausalt arvamust. Eriti tänulik olen ma talle, et ta üldse mulle selle aja annab, et ma saaksin südamerahus küpsetada, kui lapsed on tüdinenud, aga pool kooki veel tegemata, isegi kui tal endal miski pooleli võib olla jäi. Samamoodi saadan ma ta õue ehitama, kui näen, et ta hakkab juba väga mossi vajuma, et ei ole saanud toksida ja on pidanud toas midagi pikalt tegema, talle mõjub värske õhk sageli üllatuslikult positiivselt. Või ma ei räägi autos siis, kui ma näen, et ta üle minu jutu püüab kuulata, kas autos on mingi kolks sees või mitte. Või ma ei räägi hommikusöögi ajal oma kõikidest suurepärastest mõtetest, mis ma öösel välja mõtlesin, kui Johan ei suvatsenud magada, sest ma näen, et ta tahab rahus ajalehte lapata, olgu selleks või Bauhofi reklaamike. Ja nii edasi. Sellised pisiasjad, mida tuleb märgata ja korraks ennast tagaplaanile jätta. Muidugi ma tunnistan, et vahel viskab üle ja käratan kurjalt, et miks sa ei kuula mind, kui ma räägin, aga see tähendab üldiselt seda, et miski või keski on mind eelnevalt närvi ajanud.

Mul on nii kahju sellest pisikesest tüdrukust

Ma olen viimane nädal näinud pealt üht suurt peredraamat. Ja kui ma enne mõtlesin, et kui on lapsed, siis ei peaks kergekäeliselt lahku minema, siis nüüd ma mõtlen teisti. Vanemate lahkuminek ei olegi kõige hullem, mis üht last tabada võib. Palju hullem on see, kui ei liiguta eludega edasi, ei tehta endast kõik, et lapsed ei kannataks, süüdistatakse ja laamendatakse. Ma mõistan täiesti, et ise selle sees olles löövad emotsioonid laineid peakohal ning mõistusehääl on nõrk. Kuid kõrvalt vaadates on nii teravalt näha, et kulla inimesed, teie praeguse käitumise puhul rõhk on täiesti valel kohal. Nüüd on hilja süüdlasi otsida ja kurjustada, otsus on tehtud. Pigem tuleb anda endast parim ja isegi veel rohkem, et see väike laps veelgi suuremasse segadusse ei langeks ning tajuks, et teda armastavad kõik, vahet pole, kus keegi elab.

Siis, kui emad kaitsevad oma suuri lapsi

Mul meenus üks juhtum, mil minu ema tahtis mind kaitsta minu enda maailmavalu eest. Teismelisena tabas mind järsku kohutav hirm maailmalõpu ja surma ees. Kohe nii, et kui mõte läks sellele, siis tabas mind kerge ärevushäire. Siiani ma selles teemas end mugavalt ei tunne, nüüd ma oskan lihtsalt paremini neid mõtteid kontrollida. Igaljuhul avastasin ma siis ühel hetkel, et ajalehtedest on välja rebitud lehti, mitte artikleid, aga terved lehed. Kui küsisin, siis sain ka vastuse – ta ei tahtnud, et ma loeksin neid artikleid, et n päeva pärast saabub maailmalõpp või n päeva pärast põrkab Maa kokku millegagi ja juhtub katastroof. Too hetk ma ei saanud aru, kui armas see temast tegelikult oli. Praegu teeks ma ilmselt Miia jaoks sama.

Jaaniöö

Jaanipäev on alati elevust tekitanud, pisut maagiline olnud ja kerge romantikalooriga kaetud. Umbes 14-aastaselt käisime sõbrannadega jalgsi ümbruskonna pidudel, tihti tulime jala koju alles hommikul. Siis kui peikasid veel ei olnud, alkohol oli võõras ja elevust tekitas lihtsalt valge öö, elav muusika, lõke, palju inimesi, ülemeelikud sõbrannad, öine ujumine jne. Ükskord olime M-ga üldsegi Viljandis, lihtsalt oma elu põnevaks tegemise eesmärgil. Väga vihmane jaanipäev oli ja mul olid valged kingad ja M-l olid oranzid kingad jalas. Ja käitusime nii vastustundetult, et kui Miia nii teeks, paneks ma ta koduaresti.

Umbes 17-aastaselt sõitsime ringi erinevatel jaanipidudel, kuigi peamiselt sel ajal pidutsesime Aablas. Olid õhtut ärasaatev grillimine, mis algas juba poolest lõunast. Olid varast hommikutundi tervitavad tantsud bändi saatel, mis polnud üldse oluline, peaasi, et kiired laulud sõbrannade jaoks ja aeglasemad laulud kellgi teise jaoks. Olid jalutuskäigud mere ääres jms, mis käib ühe 17-aastaseks olemise juurde. See polnud enam periood, kus tahaks oma elu põnevaks teha, siis oli üks kindel seltskond, kes aastate vältel koos pidutses ja sealhulgas ka jaanipäevi pidas. Ka siin oli M kohustuslik osa igast minu jaanipäevast.

Umbes 20-aastaselt käisin Priiduga sõnajalaõit otsima metsas ning kuulasime Aabla bändi paksus metsas. Oli pime ja pisut hirmuski, ma ei tea, kuidas selle õiega jäi, aga mäletan selgelt helendavaid jaaniusse. Mõni aeg hiljem käisime öösel ratastega Kolgas, mis oli inimtühi tol õhtul ning tagasitulles läksime sauna. Mõnus. Täna aga panime oma kõige kallimad magama ja ei muretse karvavõrdki, et elav muusika, suur lõke, sõnajalaõis ja jalutuskäigud mere ääres ära jäid. Nagunii on kõik mõtlemises kinni.

Ja varsti, kui lapsed on asjalikumad, siis tuleb M ka mulle külla jaaniõhtuks. Me joome valget veini, grillime vahelduseks kala, sööme jäätist, vaatame, kuidas meie lapsed on suured, meenutame aegasid, mil käisime koos Viljandis võ Andineemel või Kurepesas ja tõdeme, et me ajaks oma piigasid samamoodi autoga taga nagu meie emad meile ühel suveõhtul tegid.

Vaid südamega

Eile tegin ma üsna radikaalse otsuse. Minu kohta tavatu, sest ma pole nendest kinnipidamises kunagi tugev olnud ja igasugused “never again” ei tööta nagunii. Natuke pehmemalt võtsin seekord, kuid siiski üsna suur samm minu jaoks. Ma usun Väikese Printsi mõttesse, et vaid südamega võib õigesti näha, aga antud juhul lähtun mõistusest. Ja olen vahelduseks mõistlik.