Pisut liimist lahti

Ma ei ole selles mõttes väsinud, et tahaks tunnike magada või öö otsa järjest magada. Vaid, ma olen selles mõttes väsinud, et ma olen kolm aastat järjest tegelenud ainult laste ja tööga ja muuks aega pole jäänud. Muuks pole aega võtnud. Kui on olukord, et lapsed on teistega ja ma olen üksi, siis ma hakkan kohe kiirelt tööd tegema. Kui kiireid tööasju ei põle, võtan doktoritöö ette. Või teen kiiresti söögi valmis või hoopis koristan. Ma ei istu kunagi niisama, mis on olnud viga, ma arvan nüüd.

Ma mõtlen sellist täiesti iseolemise hetked nagu autosõit üksi või kui ma saan vahel aias natuke vaikselt teha, ilma, et ma peaks lapsi porgandite pealt ära kutsuma või selgitama, miks maasikad ei saa kasvada, kui keegi nende peale astub. Aga üldse pole ma võtnud endale hetke, et vaikuses lugeda, ma isegi loen nii, et ma samal ajal räägin lastega. Või üksi kohvikus käimine. Isegi juuksuritoolis istun ja mõtlen, kui palju kasulikku aega oleks võinud tööl veeta.

Nädalavahetusele langes kaks päeva, kus ma käisin lasteta paariks tunniks väljas. Laupäeval käisin P. sünnipäeval ja enne seda magas mu ema Johaniga lõunaund. Sellest ajast pool ma kirjutasin sissejuhatust. Aga pool aega käisin jala linna vahel. Käisin poes ja ostsin jäätist ja lihtsalt jalutasin ringi. Pärast istusin sünnipäeval mitu tundi ühe koha peal ja lihtsalt olin. Teisel päeval jäid lapsed paariks tunniks vanavanematega ja meie läksime koos abikaasaga sünnipäevale. See oli küll rohkem tööjuttude-keskne sünnipäev, kuid kuna need jutud on mul pidamata, siis see mõjus ka värskendavalt. Juba see autosõit, ilma, et taustaks oleks see lastelaulude plaat ja me saame omavahel rääkida, oli seda kõike väärt.

Ilmselt ei ole ilus valjuhäälselt öelda, et selleks, et olla värske ja heatujuline ema, peab ema saama puhata. Mitte lastest, vaid kogu sellest kodusest rutiinist. Krooniline magamatus, mis on kestnud aastaid ning vaatamine, et see väike hubane majapidamine siin toimiks kõigi jaoks, kuid eriti nende kahe pisikese kullakese jaoks, võib küll lõpuks läbi võtta. Ning kui turgutada end selle kõrvalt peamiselt jooksvate tähtaegade, kriitiliste tagasisidede, pideva kirjutamise-mõtlemise-analüüsimisega, siis mõni ime, et ma näiteks tunnen küll, et võtaks korraks aja maha. Või kas ma olen üldse olnud hea ema ja hea doktorant, kui ma jooksvalt siin oma asju kombineerin ja ühildan. Nüüd on aga lõpp nii lähedal, et oleks narr võtta aeg maha, pigem ikka lõpuni minna. Siis aga puhkan ja paitan end.

 

Ma olin selleks valmis, et nii võib juhtuda

Aga ma ei teadnud, et see nii frustreeriv on. Ma teadsin, et see päev on lähedal, kui ma hakkan oma doktoritöö sissejuhatust kirjutama. Ma arvasin, et see saab olema üks sujuv ettevõtmine, sest mul on ju kõik olnud plaanipärane. Aga ma ei uskunud, et mulle võib hakata tunduma, et nagu vara oleks. Vaatan artikleid ja mõtlen, et selle peaks üldse välja jätma. Ja vaja oleks hoopis sellist. Ja teooria osa jaoks tahaks lugeda veel seda ja teist. Ja üleüldse on mul tunne, et mul on veel nii palju õppida ja avastada. Ma olin valmis, et seal lõpu poole võib minuga midagi huvitavat juhtuda, aga ma ei arvanud, et ma nii segadusse lähen. Ma pole enam ühegi sõnaga vist rahul, mis ma siiani tootnud olen.

On see alles tähtis päev, või mis?

Hetk tagasi esitasin ajakirja viimase artikli, mida oma doktoritöö jaoks vajan. Järgmiseks lõin desktopile faili “sissejuhatus”. Ma nii ootasin seda päeva. See kõlab nagu lõpu-algus.

Mu käed ja õlad valutavad

Oli selline nädal nagu ma tahtsin. Võtsin vabamalt ja tegelesin jooksvate kiirete asjadega ning ühe artikliga. Tähtaeg oli täna ja esitatud ta ka sai. Järgmisel nädalal võtan järgmise ette, millega tahaks ühele poole saada.

Nädalavahetus kujuneks tõeliseks idülliks. Reedel oli Priidu sünnipäev, mis oli hubaselt pereringis. Laupäeva-pühapäeva veetsime õues, toas vaid magasime. Tänu Priidu sünnipäevale ei pidanud ma isegi süüa tegemas käima, sest külmkapis olid peo jäägid ootamas. Riisusime ja tegime peenraid. Priit ehitas mulle imearmsad kastikesed, kuhu sisse maitsetaimi ja ürte kasvama panna, et astun õue ja nopin kohe rukolat pitsa peale vms, ei pea peenarde vahele jooksma. Mõnus. Panime Miiaga seemned mulda juba ka, ma ei tea, milline lõpptulemus olema saab, sest Miial oli oma arusaam, kuidas seemned tuleks mulda panna. Loodan, et ikka kasvama hakkavad. Igaljuhul valutavad mul toimetamisest käed ja õlad ning peopesades on rakud. Aga see on selline hea ja soe väsimus ja tahaks veel.

Alles nüüd võib öelda, et lutt on meie majas unustatud teema. Olen isegi viimased ööd magada saanud ja kaks hommikut suisa poole kaheksani. Täna hommikul läks mul juba suurest magamisest uni ära ja lugesin telefonist uudiseid, kui teised veel magasid. Ma jah tean, et selle lause välja hõikamise peale ootab mind kohutav öö ja nädal aega tralli. Nagu tavaliselt, kui julgen öelda, et midagi on hästi. Kuid sellisel juhul on see tingitud millestki muust, kui kadunud lutt, sest ma näen, et seda ta enam tõesti taga ei otsi. Kõik elanikud meie majapidamises on hetkel “emmed”, välja arvatud Miia. Olgu siis vaja isa või vanaemat-vanaisat, kui kõvasti “emme” hüüda, siis saavad kõik aru, keda hetkel vaja oli.

Mul hakkab ilmselt viimane täisnädal, mil ma olen väga väikese koormusega tööl. Mul on sellest isegi pisut kahju. Olen peaaegu neli aastat olnud tööl graafikuga, kus töö on nagu hobi eest, tunde ei loe, sest nagunii on ületunnid. Kui ma Miia ja Johani vahepeal väikese koormusega olin, siis ma teadsin, et see on ajutine, sest Johan oli juba tulemas. Aga nüüd on nagu päris ja lõplik, peaks nagu suureks saama jälle. Kuid kaks palka on kaks palka.

Tegelikult on kõik peachy, kui poleks mure pea kohal ühe lähedase pärast. Ma olen läbi tudeerinud inglise keelse teaduskirjanduse diagnoosi teemadel ja olen nii tark valdkonnas. Ja nii mures.

 

 

Abikaasadest töökaaslased või töökaaslastest abikaasad

Meil oli nii, et enne olime paar ja siis saime töökaaslasteks. Sellest on nüüd üle kuue aasta ja ma ei kujutaks ette, et me töötaks eraldi. Ma tunnen iga päev siirast huvi Priidu tööpäeva vastu, sest see aitab mul olla vähemalt oma mõtetes ja hinges seal, kus ma füüsiliselt olla ei saa. Jutud töökaaslastest pole kunagi tüütud lood anonüümsetest Villudest, vaid ma tunnen neid kõiki ja mul on alati huvitav. Läbi Priidu olen ma õppinud tundma ka neid töökaaslasi, kes on hiljem liitunud meiega ja kelle puhul ma heal juhul tean nägu ja nime. Tööalased väljasõidud on alati koos, mitte, et Priit käib kusagil pidutsemas ja mina olen kodus või vastupidi. Kuigi ma jah käisin Soomes viimane kord üksi. Ja ta ajab mu dokumente korda, kui mul on vaja midagi viia/saata/allkirjastada. Väga suur boonus on see, et ma olen läbi Priidu hakanud palju rohkem mõistma arendajaid ning ma tean, milliste sõnadega on vaja pöörduda P. poole või A. poole. Ja lihtsalt nii tore on arutada muuseas ühise projekti puhul, et “kui see valmis saab, siis milliseid andmeid sa analüüsida tahad, millele ma pean praegu juba disaini faasis mõtlema”. Ehk siis tema teab juba natuke ka teaduri vaatevinklit asjale, et ei ole vaid produkt, vaid pärast tulevad andmed ja artiklid. Raudselt oleme me teineteise maailmapilti laiendanud selles osas, et mida ja kuidas teevad arendajad ning mida teeb teadur.

Nii. Aga on üks hullult suur “aga”. Pole mitte mingisugune probleem nädalavahetusel hommikusöögi ajal minna tuliselt vaidlema tööasjade üle. Ja nii korralikult, et terve päev on rikutud. Vahel seisavad asjad minu taga ja tema hakkab küsima, et kuidas ja millal edasi minna. Ja vahel seisavad asjad tema taga ja mina hakkan surkima, et mul on varsti vahearuande tähtaeg. Ja kui päris-töökaaslasele ei plahvatata (vaid ütled vabandades ja kohmetult), et mul on praegu sada muud asja ja ma ei jõua, siis “omale” on tunduvalt plahvatada. Vahel me jõuame ka sinna, et “arendajad arvavad, et nad on maailmanaba” ja “teadurid arvavad, et nad on maailmanaba”. Pole vaja pikalt mõistatadagi, mis siis edasi saab. Väga keeruline on mõista, et praegu on laupäev ja meie oleme täna lapsevanemad, mitte töökaaslased, näiteks.

Aga see on kuki-muki boonuste kõrval.

Täiesti hull nädal

• Kõigepealt läksin ma nii katki, et ma ei saanud enam aru, kuidas ma sellest välja tulen;
• Siis ma nutsin peaaegu terve öö;
• Siis ma nutsin natuke järgmine päev;
• Siis ma rääkisin, kuulasin, kirjutasin, mõtlesin, vabandasin, mõistsin ja ei mõistnud;
• Siis kohtusin ma ühel ja samal päeval M.-i väikestega ning B. omadega ja see oli meie omadele meeldiv vaheldus;
• Siis mul oli ettekanne e-Ülikooli kevadkonverentsil. Ma kartsin ja kui veel piisavalt hirmus ei olnud, pandi mulle külge mikrofon, sest tegemist on otseülekandega. Mõtlesin, et pole viga, keegi nagunii ei vaata. Kui veel ikka kõige hirmsam ei olnud, astus uksest sisse Stephen Downes ja kuulas meid tõlkega ja siis ma mõtlesin küll, et ma tahaks uksest välja;
• Siis ma kuulsin nii-ii mitu korda, kui hea ja huvitav ettekanne mul oli. Esimest korda tulid võõrad inimesed minuga rääkima ja kiitma;
• Siis kuulsin ma veel rohkem kordi, kui hea ma välja näen, kuidas mind ei tunne ära ja kuidas lapsed on minust välja pigistanud kõik, mida annab;
• Siis ma käisin Miiaga linna vahel, nautisime kevadet, käisime kohvikus, isale kingitust ostmas, keskuses ja keskuses sai Miia on Sebastianile maasikaid pakkuda;
• Siis ma võtsin elus esimest korda konverentsile esitatud artikli tagasi, sest ma polnud rahul ja ma ei taha sellisel tasemel artiklit oma doktoritöö juurde. See käis ka suure emotsiooni saatel, muidugi;
• Siis mingil põhjusel ei maga Miia enam hommikuti kaua ja ärkab kuue paiku, kuid päeval väsib ära ja tekitab rohkem väljakutseid meile;
• Siis ma sain aru, me oleme vanaks saanud, kui klassikokkutuleku ümber on sada meili seoses menüüga. Viimane korralik kokkutulek oli kohas, kus polnud elektrit ja söök tehti õues valmis, polnud üleplaneerimist, ülemõtlemist, ülereageerimist. Mis meiega järgmiseks kokkutulekuks juhtub?
• Siis Johan hakkas isa-lapseks ja täna ei sobinud enam minuga isegi süüa. Rääkimata sellest, et ma saaks teda süles hoida, kui Priit on lähedal või mängida temaga. Kas ma saan poja tagasi?;
• Siis eile oli mul kõige halvem tuju üldse maailmas ja ma terve päeva näägutasin abikaasa kallal. kui keegi eile Õnne 13 vaatas ja nägi, kuidas Jane käitus oma mehega, siis mina olingi selline eile. Seda vaadates ajas mind lausa naerma, et kui teemasse üldse saab minna
• Siis täna sai õues riisuda ja see pakkus suure naudingu selle nädala kõrvale. Ja mustikamuffinid!

Mulle öeldi sel nädalal, et minus on nii palju emotsiooni. On jah ja vahel on endalgi raske. Aga see ma olen. Hea ja lohutav on näha, et järgmine põlvkond on samasugune. Jaksu abikaasadele, sõpradele ja töökaaslastele, kes kunagi Miiaga põnevaid radu koos saavad käia  

Ma kaks nädalat “puhkan”. Ehk tegin hästi palju tööd ette ja tegelen ainult oma kahe üliolulise artikliga. Kui plaanipäraselt läheb, muidugi.

Imeilus jõuluilm

Täna hommikul vaatas aknast vastu imeilus jõuluilm. Iga kell oleksin ma sellise ilma üle rõõmustanud, kui kalendrist ei vaataks vastu aprill.

Neljapäeval juhtus tööl midagi imelist, üks suur õnnestumine. Ma olen 7+ aastat keskuses töötanud ja ma julgen arvata, et see oli üks suurepärasemaid õnnestumisi. Olin kodus ja Priit jagas skaibi vahendusel uudiseid. Mul ei ole tükk aega olnud nii kahju, et ma ei saanud sel hetkel keskuses olla ja teistega koos käsi plaksutada. Ühelt poolt oli mul hea meel keskuse üle ja teisalt selle kolleegi üle, kes selle võidu tõi. Mul puudub igasugune ratsionaalne põhjendus, miks mind see nii elevile ajas ja isegi silmad korraks niiskeks. Ilmselt on keskus nii kõvasti mu südamesse end seadnud, et kollektiivne võit on ka minu võit, kuigi see isiklikult minuga hetkel mingeid kokkupuuteid ei oma.

Kui raske on ikka see suureks kasvamine ja täiskasvanute loogikast aru saamine. Miia luges päevi, mil tulevad pühad, ehk siis reede-pühapäev. Samas oli teada, et pühade ajal värvitakse mune. Kuid ei lubata reedel mune värvida ega ka laupäeval. Ja nii ongi Miia õnnetu, aga sa ju ütlesid, et on pühad ja pühade ajal värvime mune, miks me siis ei teinud seda ei eile ega täna. Ma jään alati jänni selliste küsimustega.

Jätk tänasele

Vahel piisab sellest, kui tuled blogisse ja halad end tühjaks, siis hakkab kohe Murphy tööle. Täna läks Johan mõlemasse unesse nututa. Ja seminaril oli meeldiv õhkkond, vähemalt ma ei tajunud, et keegi mulle kaikaid tahaks kodarasse visata, pigem tundus, et toetatakse.

Pange nüüd tähele, nüüd sõnasin teistpidi ära. Aga noh, ma pidin ütlema, et vähemalt täna läks kõik korda!

Mul on nii kohutavalt kahju

.. et see lutiteema rikkus minu pojakese magamajäämise harjmused lausa hulluks. Ta on vist üldiselt juba leppinud, et tal seda ei ole ning ta ei käi patsutamas mu taskuid, et kas see on taskus või ei ahmi une ajal endale käsi ja tekki suhu. Kuid magamajäämine, mis enne oli nii ilus ja rahulik protsess käib nüüd suure protsesti saatel. Nii lõunal kui õhtul. Varem ma lugesin unejuttu, siis ta vaikselt tuli ja sättis end teki alla, vaatas natuke raamatut ja küsis vahele, kes on pildil. Nüüd aga.. nii kui peab pea padjale panema algab suur protsestikisa. Ja mul on nii kohutavalt kahju, et ma rikkusin oma lapse jaoks midagi ära ning mõistus tõrgub uskumast, et see on lihtsalt osa võõrutusprotsessist ning läheb peagi üle.

Mul on täna ettekanne seminaris oma doktoritöö teemadel. Muidugi olen ma pisut närvis ja ma mõtlesin, et mida ma siis kardan. Ja ma mõtlesin, et ma kardan vist seda, kui kuulajad ei ole avatud ja heatahtliku hoiakuga. Ma olen varem kogenud teiste puhul seda, et selle ettekanne oli jama ja see on loll ning ilmselt ma ei taha, et minu kuulajad sama hoiakuga oleks, et ootavad käsipõsakil, millal ma kukun või millal ära panna saab. Seepärast meeldib mulle võõrastele rohkem rääkida kui omadele.

ownership ja teerullimine

On selline asi nagu ownership ,mida ma ei oska eesti keelde panna. Mõne oma tööasjaga on mul ownership ja mõnega mul pole ning see, mis puudutab doktoritööd, seal ma püüan igas oma tegevuses ownershipi säilitada ja suurendada, et mul oleks jätkuv huvi töö vastu ja ma valdaks teemat. Ja siis on selline asi nagu shared ownership, mida mul on veel keerulisem eesti keelde panna. Mõte on aga selles, et kui minul on mingi nähtuse kohta oma visioon ja ownership ja sinul on enda oma, siis me äkki võiks proovida kuidagi arutluste ja läbirääkimiste käigus teineteise ideed omaks võtta ning saavutada shared ownershipi arutluse all oleva nähtuse kohta.

Aga tegelikkuses oleks asi nagu nõnda, et see, kes on rohkem teerull, see sõidab üle ja jääb peale. Teine ei unusta midagi ära ja sobival hetkel kerkibki üles probleem, et tegelikult ei saavutatud üksmeelt juba eelmine kordki ja erinevad arusaamad on ikka õhus.

Ma ei räägi ühestki konkreetsest juhtumist ega kellestki konkreetselt. Ma jõudsin sellise arusaamani, kui ma lihtsalt vaatan tagasi, kuidas me kirjutame artikleid või arutame mingi mõiste üle. Ja peaaegu alati jääb keegi lihtsalt alla, loobub, vahel ka solvub. Oluline polekski nagu saavutada üksmeel ja jagatud arusaam, vaid oluline on peale jääda. Pole nagu eriti shared ownershippi ja väheneb see individuaalne ownership, mis järel veel oli.