On küll bussid olemas, aga meie puhul oleks siis tööpäev 15 tundi pikk ning lisaks on tore, kui isa jõuab töölt koju nii inimlikul ajal, et saab lastega mängida enne, kui nad magavad lähevad. Auto vahetasime juba aasta eest säästlikuma vastu. Parkmisest ei pääse ja nii ongi.

Näiteks seenesalat leivakorvis:

Ja meie lemmikud täidetud munad ning singirullid:

Seekord tahtsin lauale läheneda koduselt, või õigemini omaselt.. esialgse krevetisalati asendasin kartulisalatiga jne. Mulle meeldib siin elada. Mulle meeldib, et üldpildis on mu lastel turvaline siin kasvada. Mulle meeldib, et meil on olemas võimalused õppida.  Mulle meeldib, et meil on suhteliselt pikalt vanemahüvitis. Mulle meeldib, et meie kliima ei ole ohtlik, kuigi mind hullult tüütab pikk talv. Mulle meeldivad meie kevad ja suvi, on luksus elada sellisel ajal siin maal (ehk mitte linnas). Mulle meeldivad meie toidud, mulle meeldib meie kultuur. Mulle meeldivad eestlased oma tagasihoidlikkuses ja kerges jäisuses, küll aga ei meeldi mulle ärapanemine ning enese paremaks pidamine, mida tihti viimasel ajal kohtan. Mulle isegi meeldib vaadata presidendi vastuvõttu, olgugi, et samal ajal tuli Miia uus lemmik – mr Bean teiselt kanalilt ja ma andsin lõpuks alla ning Miia vaatas oma lemmikut hoopiski sel pidupäeval.

Mulle lihtsalt meeldibki see aeg, see koht ja need inimesed.

Nüüd käis auto paranduses ja ma ei tea, kes selle kõik kinni jõuab maksta.

Nüüd mu unekott Miia kurdab iga paari öö tagant muresid ja magab rahutult ning Johan sõna otseses mõttes püherdab mööda voodit ringi ja hüüab valjuhäälselt kedagi appi.

Ma olen magamata ja mul on katkine auto.

Igaljuhul, mulle tundub, et on olemas seltskond koeraomanike, kes kaotavad reaalsustaju oma koeraga. Koer on sama suur nagu elevant, (mõnel) suhteliselt kuri, (mõnel) mängida tahtev ja haukuv ning paneb hirmust kangestuma ja omanikud on sellise olekuga, et mis sa põed, ta ei tee ju midagi, natuke nuusutab ja haugub. Ma ei ole nõus.

Meile kolisid siia uued elanikud koos koeraga, kes pole ilmselgelt harjunud kinni olema. Alguses oli täiesti tavaline, et koer sattus meie hoovi jalutama. Ta ei ole vist kuri koer, kuid ta on suur ja ta tahab meeletult mängida. See tähendab, et inimese peale püsti hüpata ja teda limpsida. Korduvalt. Kui mina tahan minna bussile/postkasti/kelgumäele/jalutama, siis ma pean minema sellest majast mööda ja igakord ma palvetan, et teda poleks õues.

Täna lähen mina vapral sammul jalutama, lapsed koos pardiga kelgul, nagu nööbid.

Järsku on hirmus jooksmine kuulda ja haukumine ning see suur koer hüppab Miia peale, mulle, Johanile. Ainult hüppab ja haugub, okei. Miia on hüsteerias, Johan on hämmingus ja mina karjun nii kõvasti, et kogu poolsaar ilmselt kuulis vaheldumisi “mine ära” ja “võtke oma koer ära”. Hüppan ja trambin jalgu ja karjun ning lõpuks läks koer eemale, et meid valvata ja kui ma liikuma hakkasin kodu poole, siis tegi veel väikese särtsaka meeldetuletuse meile, kes on siiski boss. Siis kutsuti kutsake tuppa ära ja meie võisime koju minna.

Okei, ta tahab mängida. Aga koer on koer. Ja laps on laps. Keegi võib alati käituda ettearvamatult, mis ei meeldi loomale. Ta ei peagi hammustama, piisab kui ta hüppab  oma küüntega kuidagi valesti lapse peale. Suur on ta küll, kui ta end minu peale täna sirgeks ajas, oli ta minust pikem, ma pole muidugi kõige pikem siin maailmas, aga siiski.

Naljakas tunne tuleb emana peale, kui lapsi varitseb oht. Ma olin valmis männid ka maast välja tirima, et see koer oma laste juurest ära saada. Oma hirm tuli peale alles siis kui koer tuppa kutsuti, enne seda oli nagu väike rüütel seal karjumas ja vehkimas laste ümber.

Ma olen sellest nii väsinud, et ma koguaeg mõtlen. Ma mõtlen öösel, kui lapsed sahmivad. Ma mõtlen autos. Ma mõtlen õues kelgumäel. Ma mõtlen isegi siis, kui mul kõrv valutab ja ülekõige tahaks ma magada.  Ning iga hetk, kui mul on võimalus, siis ma teen. Istun arvuti taha ja teen. Ja mul ei ole vabasid päevasid, puhkuseid jms. Sest ma teenin oma doktoritööd ja koguaeg on vaja edasi liikuda. Ma olen kaks viimast suve puhkuse ajal toas asju teinud iga päev, selle asemel, et õues lastega olla. Olen ka, aga siis jälle natuke teen, sest tuli mõte ja on vaja kirja panna. Või mingi tähtaeg kukub. Või just tuli mingi retsensioon. Või just on vaja kursust ettevalmistada. Või just on mingid konkursid. Ja nii koguaeg.

Ja ma ei usu iial, et kui kraad käes, siis ma hakkan normaalseks, sest juhiabi ajal olin samasugune. Ainus asi, mis võib päästa, on täiskohaga keskuses istumine, siis mõtlen, et tunnid on täis ja ole nüüd terve palun. Aga hetkel on kodus mu keskendumisvõime tunduvalt tugevam kui keskuses. Siin keskendun üleliiagi ja üle igasuguste normtundide.

Ma olen nõus, et sõnal “klassikokkutulek” on pisut ebameeldiv maitse juures. Kas on aega lõpetamisest liiga vähe möödas (kuigi neid aastaid saab juba kümme) või see ongi paratamatus, et nostalgiahõngu me ei tunne, aga tõsi ta on, et elevust pole meie lennule klassikokkutulek kunagi tekitanud. Kuigi meil on olnud lahedaid taaskogunemisi nagu ükskord pealinnas pubis või paras mürgel Pedassaarel.. Ja viimane kogunemine meie juures oli eriti naljakas, värsked emad ja pohmakas klassivennad. See selleks.

Kuid ma mõtlen, et kui kellegil meie seast tuleb mõte meiega kohtuda korra paari aasta tagant, siis mul ei kuku sellest mõni kehaosa küljest ära ju. Ma ei lähe sinna ilmselt elevusest pöörasena ja võib olla on isegi korraks kohmetu endise peikaga või abikaasa-endise-pruudiga kohtuda. Lisaks polnud ma teiste klassikaaslastega väga lähedane, kui mõned erandid välja arvata. Seega muidugi ma lähen kerge eelarvamusega. Aga samas oleme me nii kohutavalt muutunud ju, näiteks ühte klassiõde olen hakanud tohutult austama tema vaadete osas lapsekasvatamise küsimuses. Teisega vahetasime me täna kogemusi “lemmikpaigad Londonis”. Ja nii edasi, me pole ju enam need, kes me olime siis, rollid on mutunud, suhted on muutunud, väikesed sõpruskonnad on muutunud. Kuid lõppude lõpuks veetsime me 12 aastat ühes ruumis päevast päeva koos, me hoidsime kokku ja me siiski üldjuhul meeldisime teineteisele. Nüüd me oleme veel paremad ja huvitavamad ning korra ühel õhtul klaas veini juua värvika seltskonna keskel ei ole ju raske? Algul ehk ebamugav ning tuleb ennast tagant torkida, aga kahju oleks ju kõik need inimesed lihtsalt endast maha jätta?

Lisaks on mul auto katki, mingi vänt ja mingi osa sumbutajast ja lisaks veel käigukast ka ilmselt. Esiteks ma ei tea, millal ma sõita saan jälle ja teiseks ma ei tea palju see kõik maksma läheb.

Käisin täna tööl, olen muidu reedeti sattunud ja siis on hea vaikne olnud. Täna aga ühel hetkel rääkisid ruumis kõik inimesed teineteisega, noh paari-kolme kaupa ja ma ei suuda kirjeldada seda melu. Ma panin klapid kõrva, aga ma pole harjunud nii ka kirjutama. See oli tõsiselt ülikarm ja eks see ka väsitab.

Kui ma olen terve päeva lastest eemal ja koju tulen, siis mul tõesti läheb seest katki suurest soojast tundest, see ei mahu mu sisse lihtsalt ära. Vähemalt pole enam külm ja oleme juba saanud õueski käia jälle.

Kõigepealt üks vahelduslik Tiramisu. Inspireeritud “Tiramisu” raamatust, sarjast “100 rooga” ja tegemist on karamelliseeritud õuntega Tiramisu. Kõigepealt kreem – 400 gr toorjuustu vahustasin ära koos vanillisuhkru, suhkru ja 2 dl vahukoorega. Õunad – 5 õuna koorisin ja tükeldasin mitte väga väikeseks, pritsisin üle sidrunimahlaga. Sulatasin u 70 gr võid pannil ja lisasin 1 dl suhkru ning lasin hoogsal tulel suhkrul sulada kuni suhkur pruunistus. Lisasin õunad ja hautasin väiksemal tulel u 5 min. Jahutasin. Küpsised – olid hoopis seekord seisma jäänud piparkoogid. Kastsin nad kange kohvi ja rummi segusse ning ladusin kolm kihti vaheldumisi immutatud piparkoogid, kreem ja õunad. Meeldiv vaheldus.

Kukeseene-juustupirukas, mida sõime küüslaaugukastmega. Võta 500 gr lehttaigent ja tee see pooleks. Poolega kata küpsetusvormi põhi. Täidis – kuumuta võis seened, natuke suitsusinki, sibulat, ja mul oli ka natuke tomatit. Lisa 2 dl kohvikoort ja hauta 10 min. Lisa u 250 gr riivitud juustu. Sega kõik ära ning kanna taignale ja teine pool taignast laota täidisele mütsiks peale. Kõpseta 180 kraadi juures 40 min.

Ja Miia erisoov – vastlakuklid. Ma ei hakkagi retsepti panema, ma teen pärmitaigent juba üsna suvaliselt ja tunde järgi. Igaljuhul on vahukoore mütsi all peidus natuke maasikatoormoosi.

Ma lõpetasin keskkooli, sain suureks, läksin õppima. Ma elasin ühikas täiesti võõraste inimestega koos. Mu vanemad vahetasid elukohta ja seetõttu ei tundnud ma ühikast ära sõites, et ma nüüd lähen koju, vaid ma läksin mingisse korterisse, kus elasid mu vanemad ja see ei olnud minu kodu. Kuigi minu süda oli murdnud juba varem, oli ta vähemalt seni minuga olnud ühes klassiruumis ja see pakkus mulle turvatunnet. See oli turvaline, et ta oli igal hommikul olemas, isegi kui me ei olnud võimelsed rääkima. Kooli lõppedes läks kõik rohkem segasemaks ja ma pidin leidma jaksu ja jõudu, kuidas oma süda vabaks saada. Suure osa ajast ma seda ei leidnud. Ma läksin tööle kooli kõrvalt ja tihti jõudsin hommikul kooli öisest vahetusest.

Ma olin nii katki, mul oli kohutavalt raske ja ma olin jube kurb. Ma tõesti toibusin sellest kaua ja sellest aastast pole mul mitte midagi head kaasa võtta peale selle, et siis sain ma päriselt suureks, aga sel aastal kadus minu võime kellelegi täielikult loota ja nüüd ma olengi hakkama saaja ja alati jalgadele maanduja, midagi läks siis parandamatult katki nii mitmes küsimuses, et kõike terveks ei saanudki.