On see alles tähtis päev, või mis?

Hetk tagasi esitasin ajakirja viimase artikli, mida oma doktoritöö jaoks vajan. Järgmiseks lõin desktopile faili “sissejuhatus”. Ma nii ootasin seda päeva. See kõlab nagu lõpu-algus.

Eksisite numbriga?

Mida teha siis, kui inimene, kes on sulle vaid tere-tuttav ning kelle number on sinu telefonis põhimõtteliseks igaksjuhuks ja te ei helista peaaegu kunagi teineteisele, saadab sulle laupäeva õhtul sõnumi: lahutan ära ja poon üles? Ignoreerida? proovida teda ümber veenda? Imelik on nii reageerida kui ka mitte reageerida.

tühja-tähja

Ma lõpetasin täna raamatu “Liibanon 2011″ lugemise. Seejärel võtsin lahti Postimehe uudisteportaali ja lugesin, et rattaröövlitele mõisteti karistuseks surmanuhtlus. Igal muul ajal oleks see uudis mind külmaks jätnud ilmselt, loogiline tundnud ja unustatud. Kuid kui ma olin kaks sekundit tagasi raamatu kinni pannud, siis kohe pärast seda tundus see otsus.. Ma ei saa seda siin välja öelda, mind oleks kerge hukka mõista.

See kevad on esimene siin elatud aja jooksul, mil ma ei oksenda lapseootusest ega mul pole sülebeebit. Ilmselt seetõttu olen ma täielik aiahull sel aastal. Ma olen ilmselgelt üle piiride juba läinud, ma pole rahul oma peenardega ja ma teeks neid jätkuvalt ümber. Ma leian lõputult kohti, kust riisuda. Ma käin jõe ääres jalutamas lastega ja mõtisklen omaette, kui ideaalne riisumiskoht see oleks. Priit, kes tegelikult on täiuslikkuse taga ajaja meie peres, ütles mulle juba, et ma lähen liiale ja jäta mõni muruoks õuele alles ka. Täiesti totu, kuidas sa ei näe, et siit-sealt on veel riisuda

Oleme lastega hommikud ja õhtud kõik õues ja ma naudin oma puhkuse nädalat südamest. Teen asju vaid unede ajal ja täna hoopis lugesingi raamatut.

Mu käed ja õlad valutavad

Oli selline nädal nagu ma tahtsin. Võtsin vabamalt ja tegelesin jooksvate kiirete asjadega ning ühe artikliga. Tähtaeg oli täna ja esitatud ta ka sai. Järgmisel nädalal võtan järgmise ette, millega tahaks ühele poole saada.

Nädalavahetus kujuneks tõeliseks idülliks. Reedel oli Priidu sünnipäev, mis oli hubaselt pereringis. Laupäeva-pühapäeva veetsime õues, toas vaid magasime. Tänu Priidu sünnipäevale ei pidanud ma isegi süüa tegemas käima, sest külmkapis olid peo jäägid ootamas. Riisusime ja tegime peenraid. Priit ehitas mulle imearmsad kastikesed, kuhu sisse maitsetaimi ja ürte kasvama panna, et astun õue ja nopin kohe rukolat pitsa peale vms, ei pea peenarde vahele jooksma. Mõnus. Panime Miiaga seemned mulda juba ka, ma ei tea, milline lõpptulemus olema saab, sest Miial oli oma arusaam, kuidas seemned tuleks mulda panna. Loodan, et ikka kasvama hakkavad. Igaljuhul valutavad mul toimetamisest käed ja õlad ning peopesades on rakud. Aga see on selline hea ja soe väsimus ja tahaks veel.

Alles nüüd võib öelda, et lutt on meie majas unustatud teema. Olen isegi viimased ööd magada saanud ja kaks hommikut suisa poole kaheksani. Täna hommikul läks mul juba suurest magamisest uni ära ja lugesin telefonist uudiseid, kui teised veel magasid. Ma jah tean, et selle lause välja hõikamise peale ootab mind kohutav öö ja nädal aega tralli. Nagu tavaliselt, kui julgen öelda, et midagi on hästi. Kuid sellisel juhul on see tingitud millestki muust, kui kadunud lutt, sest ma näen, et seda ta enam tõesti taga ei otsi. Kõik elanikud meie majapidamises on hetkel “emmed”, välja arvatud Miia. Olgu siis vaja isa või vanaemat-vanaisat, kui kõvasti “emme” hüüda, siis saavad kõik aru, keda hetkel vaja oli.

Mul hakkab ilmselt viimane täisnädal, mil ma olen väga väikese koormusega tööl. Mul on sellest isegi pisut kahju. Olen peaaegu neli aastat olnud tööl graafikuga, kus töö on nagu hobi eest, tunde ei loe, sest nagunii on ületunnid. Kui ma Miia ja Johani vahepeal väikese koormusega olin, siis ma teadsin, et see on ajutine, sest Johan oli juba tulemas. Aga nüüd on nagu päris ja lõplik, peaks nagu suureks saama jälle. Kuid kaks palka on kaks palka.

Tegelikult on kõik peachy, kui poleks mure pea kohal ühe lähedase pärast. Ma olen läbi tudeerinud inglise keelse teaduskirjanduse diagnoosi teemadel ja olen nii tark valdkonnas. Ja nii mures.

 

 

Pilt

Olime bensiinijaamas, kõik neli. Meie kõrval tankis auto, milles istusid 5 tüdrukut. Raadio mängis väljult, tüdrukud (noh napilt täisealised või natuke peale) laulsid ja naersid. Üks tüdruk käis ja maksis bensiini eest ja teine ostis ühe siidri. Tankisid nad 4.93 liitrit. Meist jäid nad seisma bensiinijaama. Kõik viis tüdrukut istuvad autos, naeravad ja laulavad, siider käib ringi (juhile mitte).

Umbes 11-12 aastat tagasi oli täiesti ok, kui osteti viis liitrit bensiini, sest rohkem polnud raha ja jagati ühte siidrit, sest rohkem polnud raha. Ja ei sõidetud ringi niisama, vaid istuti ühe koha peal, sest bensiin ju kulus ja rohkem polnud raha. See oli tuttav nii mulle ja kui Priit muigas, siis me saime kogemusi vahetud ja tuttav ka talle.

See pole mingi “olid-ajad-olid-majad” jutt. See oli lihtsalt üks pilt, mis tuletas mulle meelde, kui vana ma juba olen ja mul istuvad tagapingil kaks päkapikku. Nagu teine elu oleks.

Abikaasadest töökaaslased või töökaaslastest abikaasad

Meil oli nii, et enne olime paar ja siis saime töökaaslasteks. Sellest on nüüd üle kuue aasta ja ma ei kujutaks ette, et me töötaks eraldi. Ma tunnen iga päev siirast huvi Priidu tööpäeva vastu, sest see aitab mul olla vähemalt oma mõtetes ja hinges seal, kus ma füüsiliselt olla ei saa. Jutud töökaaslastest pole kunagi tüütud lood anonüümsetest Villudest, vaid ma tunnen neid kõiki ja mul on alati huvitav. Läbi Priidu olen ma õppinud tundma ka neid töökaaslasi, kes on hiljem liitunud meiega ja kelle puhul ma heal juhul tean nägu ja nime. Tööalased väljasõidud on alati koos, mitte, et Priit käib kusagil pidutsemas ja mina olen kodus või vastupidi. Kuigi ma jah käisin Soomes viimane kord üksi. Ja ta ajab mu dokumente korda, kui mul on vaja midagi viia/saata/allkirjastada. Väga suur boonus on see, et ma olen läbi Priidu hakanud palju rohkem mõistma arendajaid ning ma tean, milliste sõnadega on vaja pöörduda P. poole või A. poole. Ja lihtsalt nii tore on arutada muuseas ühise projekti puhul, et “kui see valmis saab, siis milliseid andmeid sa analüüsida tahad, millele ma pean praegu juba disaini faasis mõtlema”. Ehk siis tema teab juba natuke ka teaduri vaatevinklit asjale, et ei ole vaid produkt, vaid pärast tulevad andmed ja artiklid. Raudselt oleme me teineteise maailmapilti laiendanud selles osas, et mida ja kuidas teevad arendajad ning mida teeb teadur.

Nii. Aga on üks hullult suur “aga”. Pole mitte mingisugune probleem nädalavahetusel hommikusöögi ajal minna tuliselt vaidlema tööasjade üle. Ja nii korralikult, et terve päev on rikutud. Vahel seisavad asjad minu taga ja tema hakkab küsima, et kuidas ja millal edasi minna. Ja vahel seisavad asjad tema taga ja mina hakkan surkima, et mul on varsti vahearuande tähtaeg. Ja kui päris-töökaaslasele ei plahvatata (vaid ütled vabandades ja kohmetult), et mul on praegu sada muud asja ja ma ei jõua, siis “omale” on tunduvalt plahvatada. Vahel me jõuame ka sinna, et “arendajad arvavad, et nad on maailmanaba” ja “teadurid arvavad, et nad on maailmanaba”. Pole vaja pikalt mõistatadagi, mis siis edasi saab. Väga keeruline on mõista, et praegu on laupäev ja meie oleme täna lapsevanemad, mitte töökaaslased, näiteks.

Aga see on kuki-muki boonuste kõrval.

Me peame rääkima Kevinist

Vaatasin eile filmi “Me peame rääkima Kevinist”. Ma soovin, et ma oleksin seda filmi vaadanud siis, kui ma veel polnud ema, sest see film raputas üles kõik hirmud, mida üks ema võib kohata. Mida saab üks ema/isa teha, et lapsest ei kasvaks retsidivisti, kas nad sünnivadki sellisena või mõjutab kasvukeskkond ka midagi..

Täiesti hull nädal

• Kõigepealt läksin ma nii katki, et ma ei saanud enam aru, kuidas ma sellest välja tulen;
• Siis ma nutsin peaaegu terve öö;
• Siis ma nutsin natuke järgmine päev;
• Siis ma rääkisin, kuulasin, kirjutasin, mõtlesin, vabandasin, mõistsin ja ei mõistnud;
• Siis kohtusin ma ühel ja samal päeval M.-i väikestega ning B. omadega ja see oli meie omadele meeldiv vaheldus;
• Siis mul oli ettekanne e-Ülikooli kevadkonverentsil. Ma kartsin ja kui veel piisavalt hirmus ei olnud, pandi mulle külge mikrofon, sest tegemist on otseülekandega. Mõtlesin, et pole viga, keegi nagunii ei vaata. Kui veel ikka kõige hirmsam ei olnud, astus uksest sisse Stephen Downes ja kuulas meid tõlkega ja siis ma mõtlesin küll, et ma tahaks uksest välja;
• Siis ma kuulsin nii-ii mitu korda, kui hea ja huvitav ettekanne mul oli. Esimest korda tulid võõrad inimesed minuga rääkima ja kiitma;
• Siis kuulsin ma veel rohkem kordi, kui hea ma välja näen, kuidas mind ei tunne ära ja kuidas lapsed on minust välja pigistanud kõik, mida annab;
• Siis ma käisin Miiaga linna vahel, nautisime kevadet, käisime kohvikus, isale kingitust ostmas, keskuses ja keskuses sai Miia on Sebastianile maasikaid pakkuda;
• Siis ma võtsin elus esimest korda konverentsile esitatud artikli tagasi, sest ma polnud rahul ja ma ei taha sellisel tasemel artiklit oma doktoritöö juurde. See käis ka suure emotsiooni saatel, muidugi;
• Siis mingil põhjusel ei maga Miia enam hommikuti kaua ja ärkab kuue paiku, kuid päeval väsib ära ja tekitab rohkem väljakutseid meile;
• Siis ma sain aru, me oleme vanaks saanud, kui klassikokkutuleku ümber on sada meili seoses menüüga. Viimane korralik kokkutulek oli kohas, kus polnud elektrit ja söök tehti õues valmis, polnud üleplaneerimist, ülemõtlemist, ülereageerimist. Mis meiega järgmiseks kokkutulekuks juhtub?
• Siis Johan hakkas isa-lapseks ja täna ei sobinud enam minuga isegi süüa. Rääkimata sellest, et ma saaks teda süles hoida, kui Priit on lähedal või mängida temaga. Kas ma saan poja tagasi?;
• Siis eile oli mul kõige halvem tuju üldse maailmas ja ma terve päeva näägutasin abikaasa kallal. kui keegi eile Õnne 13 vaatas ja nägi, kuidas Jane käitus oma mehega, siis mina olingi selline eile. Seda vaadates ajas mind lausa naerma, et kui teemasse üldse saab minna
• Siis täna sai õues riisuda ja see pakkus suure naudingu selle nädala kõrvale. Ja mustikamuffinid!

Mulle öeldi sel nädalal, et minus on nii palju emotsiooni. On jah ja vahel on endalgi raske. Aga see ma olen. Hea ja lohutav on näha, et järgmine põlvkond on samasugune. Jaksu abikaasadele, sõpradele ja töökaaslastele, kes kunagi Miiaga põnevaid radu koos saavad käia  

Ma kaks nädalat “puhkan”. Ehk tegin hästi palju tööd ette ja tegelen ainult oma kahe üliolulise artikliga. Kui plaanipäraselt läheb, muidugi.

Ma ei ole Euroga harjunud

Ma avastasin, et ma ei ole Euroga harjunud. Ma arvutan endiselt summad vanas rahas ringi, ma käin reisil ja võrdlen hindasid kroonidega. Lisaks tunduvad mulle kõik asjad, mis maksavad alla euro jube odavad. See on hirmus ohtlik tegelikult, olen ka seda avastanud. Lisaks ümardan ma hoolega, kui ma ümber arvutan ja ka sellega teen külma. Mulle tundub, et ma olen vist ainus, kes pole Euroga harjunud ja mõtleb ning arveldab “vanas rahas”.

Imeilus jõuluilm

Täna hommikul vaatas aknast vastu imeilus jõuluilm. Iga kell oleksin ma sellise ilma üle rõõmustanud, kui kalendrist ei vaataks vastu aprill.

Neljapäeval juhtus tööl midagi imelist, üks suur õnnestumine. Ma olen 7+ aastat keskuses töötanud ja ma julgen arvata, et see oli üks suurepärasemaid õnnestumisi. Olin kodus ja Priit jagas skaibi vahendusel uudiseid. Mul ei ole tükk aega olnud nii kahju, et ma ei saanud sel hetkel keskuses olla ja teistega koos käsi plaksutada. Ühelt poolt oli mul hea meel keskuse üle ja teisalt selle kolleegi üle, kes selle võidu tõi. Mul puudub igasugune ratsionaalne põhjendus, miks mind see nii elevile ajas ja isegi silmad korraks niiskeks. Ilmselt on keskus nii kõvasti mu südamesse end seadnud, et kollektiivne võit on ka minu võit, kuigi see isiklikult minuga hetkel mingeid kokkupuuteid ei oma.

Kui raske on ikka see suureks kasvamine ja täiskasvanute loogikast aru saamine. Miia luges päevi, mil tulevad pühad, ehk siis reede-pühapäev. Samas oli teada, et pühade ajal värvitakse mune. Kuid ei lubata reedel mune värvida ega ka laupäeval. Ja nii ongi Miia õnnetu, aga sa ju ütlesid, et on pühad ja pühade ajal värvime mune, miks me siis ei teinud seda ei eile ega täna. Ma jään alati jänni selliste küsimustega.